Animeeritud Titanicu hukk - Parim tragöödia EVAR!

Mingi ütluse järgi oli uudishimu see, mis kassi ära tappis. Kes on see kass ning kas uudishimu on selles kontekstis vaid kontseptsioon või hoopiski reaalne entiteet, mingi paksu kõhuga maakas, keda irooniliselt uudishimuks kustutakse, ma ei tea. Fakt on see, et kass on surnud ning uudishimu oli selle koletu mõrva sooritaja. Antud ütelust kasutatakse muidugi nendel juhtudel, kui inimesed topivad oma nina sinna, kus ei ole tarvis, pelgalt seetõttu, et nad tahavad teada asju, mida neil teada vaja ei ole. Praeguse postituse kontekstis näiteks, on kassiks minu mõistus ning uudishimuks kõnealune film. Üks väga, väga, väga halb film. Sa arvad, et tead mis on halb film? YOU ARE WRONG, SON! Sa ei tea midagi! Sa pole näinud seda, mida mina olen näinud!

Nüüd on see hetk, kus ma jagan oma valu teiega. Ma olen murtud mees. Murdjaks oli uudishimu...ei, oota, seda nalja ma just tegin...Kuid siiski, jagatud valu on jagatud rõõm, seega siin ta on! La leggenda del Titanic, ehk minu kannatused kolmes vaatuses!

Kardinad tõusevad.

Vaatus nr. 1 - Slow build

Aasta on 1999 ning James Cameroni Titanic on inimeste jaoks saadaval olnud juba kaks aastat, kõik teavad seda eepilist, ent kurba lugu. "Kuid kas ikka teavad?" mõtlevad Itaalia animatsiooni tagantlükkajad (sest nad on liiga halvad, et eestvedajad olla, GET IT?) ning otsustavad, et aeg on küps VEEL ÜHEKS Titanicu filmiks. Ent seekord lastele! Noh, loogiline ju! 20. sajandi alguse üks suurimaid tragöödiaid, milles suri enam kui 1500 inimest. Mis saaks olla veelgi paslikum lastefilmi materjal?! Ootan kannatamatult juba sama tiimi uut filmi, mis räägib genotsiidist! Loodetavasti on seal ka rääkivad loomad! Just-just! La leggenda del Titanicu peategelaseks on rääkiv hiir. Või noh, see on see maailm, nagu paljudes lastefilmides kujutatud, kus kõik elusvormid omavad mõtlemis- ja kõnevõimet ning siinkohal isegi ajastu- ja ametikohast riietust. I say what-what?

Film algab vaatega New Yorkile. Et  iga kui viimne vaataja sellest ikka aru saaks, on taustal mugavalt kõlamas New York, New York, et noh, kindluse mõttes või nii, aga ilma Sinatrata (loomulikult) ja halvemini. Kusagil seal, nende suurte üüratute kortermajade keskel asub ka meie peategelase elamine. Kes on hiir. Tal on korter.

Saite aru, jah?

Hiir on üsna vana ning, kuna on hiline aeg, räägib oma lastelastele unejuttu. Mis saaks olla aga veel parem viis, kuidas väikseid lapsi magama saada, kui rääkida neile lugu sellest, kuidas Titanic põhja läks? Film liigubki ajas tagasi ning järgmised 12 minutit on pühendatud sellele, kuidas erinevad inimesed (ja muidugi rääkivad loomad, *KUIDAS MA SAIN UNUSTADA*) Titanicu pardale astuvad. Üheks neist on Elizabeth, rikka vaalapüüdja (?) tütar, kelle käsi on lubatud ühele teisele rikkale, ent õelale mehele, kes plaanib nimetatud abielust vaalapüüdmise äris kasu leida. Originaalne stsenaarium on originaalne (kui nüüd see vaalapüüdmise osa välja jätta)! Elizabethile see muidugi ei meeldi, tema pilku püüab hoopiski nägus mustlane (kelle nimi on, and I kid you not, Don Juan), kes parasjagu kai peal oma koeraga tantsu vehib. Elizabeth jääb ka Don Juanile silma ning niimoodi saadabki mees oma koera naise juurde, too varastab naise kinda ning peale seda leiab aset mitu erinevat stseeni, kus Don Juan Elizabethi kinnast nuusib.

Lapsed, see ongi TRUE LOVE.

järgmine samm

Samal ajal organiseerivad rääkivad hiired teiste rääkivate hiirte laevale talutamist. Vaatajatele (taas)tutvustatakse meie peategelast, eelnevalt juba intros nähtud hiirt, nüüd muidugi tema nooremat versiooni. Vanaisahiir oli nooruses paras kiimakott, sest esimesel võimalusel annab ta ühele brasiilia jalgpallihuvilisest hiirele teada, et tahab tema õde panna. Samal ajal lähevad Don Juan ja ülejäänud mustlased laevale, tema koer kuseb piletikontrollija (võimisiganesmehe) jala peale ning rääkivate hiirte kapten, kelle olemasolu vajadus mulle segaseks jääb, näeb välja täpselt samasugune nagu päris kapten.

Esimese vaatuse lõpp, emotsioon - igavus.

Vaatus nr. 2 - I CAN'T EVEN!

Okei. Inimesed said laevale. Rääkivad loomad niisamuti. Kõikide eelduste kohaselt peaksid need kaks üksust kogema laeva pardal eraldiseisvaid "seiklusi", ilma, et nad omavahel kokku puutuks, eks? EKS?

Ei? Okei...

Laeva peal lähevad asjad väga segaseks, seega siin suuremad punktid, mis leiavad aset alates liikuma asumisest kuni jäämäeni. Teekond punktist A punkti B:

1. Don Juan kurdab kuidas ta tõenäoliselt ei näe Elizabethi enam mitte kunagi. Sest kuidas ta peaks neiu üles leidma. Mitte et nad oleksid mõlemad laeva peal. Jah, Titanic oli suur, aga jumal küll, mees, it's not like et sa pead läbi käima sadu miljoneid ruutmeetreid! SEE ON LAEV! Tõenäosus, et te kokku satute on üpris suur, kui sa ainult vähegi initsiatiivi üles näitaksid! Spoiler: ta ei tee seda.

2. Hiired (peategelane ja brasiillasest jalkahull) näevd oma jalutuskäigul läbi ventilatsiooni Elizabethi. Järgnev on autentne dialoogijupp filmist:

Ronnie: [re: Elizabeth] I'll see her in my dreams for the rest of my life.
Top Connors: I hate to be a spoilsport, but I would like to draw to your attention the fact that she's a woman, and you're a mouse!
Ronnie: Well, there's one thing I'm not, and that's a racist.

...umm. Vabandust, mida?

Ronnie: Well, there's one thing I'm not, and that's a racist.

Ronnie: Well, there's one thing I'm not, and that's a racist.

Ronnie: Well, there's one thing I'm not, and that's a racist.

Okei.

3. Elizabeth on kurb, sest tema (hetkeseisuga) tulevane abikaasa on õel mölakas. Ta läheb laeva ahtrisse reelingu peale nutma, üksik pisar kukub üle laevaääre ning otse delfiini koonu peale. Delfiinid hakkavad äkitselt Elizabethiga rääkima, sest KUUKIIRE MAAGIA! Elizabeth saab teada, et vaalad on ohus vms, maiteaenam. Miks?

Nagu...miks?

4. Õel tulevane abikaasa-piraat saadab lakei oma "meeste" juurde. Tuleb välja, et tema "mehed" on rääkivad haid, kelle pealik kannab triibulist vanglarõivastust. Tuleb välja, et kurjad inimesed ei vaja KUUKIIRE MAAGIAT, vaid saavad loomadega suhelda ilma selleta.

5. Hiired tulevad Elizabethiga rääkima. Neiu ei tee teist nägugi kui nemad ka rääkima hakkavad. Eks mind ka ei üllataks enam miski. Koos lubatakse vaalasid aidata. KEDA KOTIVAD NEED KURADIMA VAALAD, ANYWAY? No offence, päris vaalad. Haid saavad käsu laeva kannul püsida, sest *hint-hint*, nende abi on hiljem vaja.

6. Don Juan mossitab, seega vaalad peavad ootama. Koer ja hiired viivad noored armunud kokku. See, dude? See ei olnud võimatu! Isegi koer sai sellega hakkama! Don Juan ja Elizabeth leiavad teineteist, vahetavad ehk ühe lause ning leiavad, et tegemist on igavese armastusega. Päriselt! Viis minutit hiljem on Elizabeth isa juures ja ütleb, et "Jou issi! Ma ei taha selle piraadiga abielluda, ma tahan hoopis selle mustlaspoisiga abielluda. Noh, see tüüp, keda ma kohtasin täna hommikul ja me rääkisime. Vist." Isa vastab selle peale, et "Mis teeb sind õnnelikuks, teeb mind õnnelikuks. Kõlab nagu hea idee! #pohhyolo"

7. Õel piraat saab teada, et Elizabeth ei taha teda ning sellega lähevad tema kavalad plaanid (midagi seotud vaaladega) vett vedama. Sellega tulenevalt võetakse Elizabethi isa kinni, sunnitakse teda mingit lepingut allkirjastama (mis on seotud kuidagi vaaladega) ning seejärel läheb annab lakei haidele käsu laev keskööl põhja lasta. Oot, oot, aga Titanic sõitis ju jäämäe otsa! Kuidas haid siia sekkuvad? QUE THE MUSIC!

8. Haid, just noodsamad eelnimetatud õelad haid vanglakostüümide ja värkidega, lähevad merepõhjas elava hiiglasliku kaheksajala juurde, kelle nimi on Tentacles ning kes on kas viie-aastane või tõsiste mentaalsete probleemidega. Haid ja kaheksajalg korraldavad jääkamakaloopimis võistluse, mis kulmineerub sellega, et Tentacles viskab suure jäämäe mere pinnale. Jah, saladus on paljastatud! Nüüd teame me kõik, kuidas suur jäämägi Titanicu teele sattus! Kohe peale seda, kui tegu tehtud saab, tulevad delfiinid ja sõimavad kaheksajala näo täis. Lisaks tekib küsimus, et miks ei lähe Tentacles kohe ja ei tiri jäämäge tee pealt eest ära. Jõudu tal ju on.

Aa, õige. Mõistust mitte. Saan aru.

Titanic sõidab vastu jäämäge. Edasist me juba teame. OR DO WE?

Teise vaatuse lõpp, emotsioon - segadus.

Vaatus nr. 3 - See valu lõppeb peagi...

Nii. Titanic sõitis vastu jäämäge. Edasine on üpriski traagiline ja kurb lugu, AGA MITTE SELLES FILMIS! Oh ei! Esimene asi, mida pardal olukorda kontrollivad madrused meile teada annavad on see, et "Päästepaate jagub KÕIGILE!" See lause tuleb meelde jätta ning mitte ainult selle tõttu, et reaalsuses oli päästepaate vääääga vähe. Igatahes, kõik on õnnelikud, mingit probleemi pole ning kui Don Juan ja Elizabeth viimase isa üles leiavad ja päästepaadi peale saadavad, lehvitab isa neile, endal suur naeratus näol. Ei mingeid probleeme, eks?

Elizabeth ja Don Juan jäävad mingil veidral põhjusel laevale. Kuigi noh, päästepaate jätkub ju kõigile. Piraat on oma käsilastega kusjuures juba ammu lahkunud, enne veel kui laev põhja lasti. Piraadi plaan oli oma sõbrad väikse laevaga endale lähedusse järgi kutsuda ning selleks saatis ta välja telegrammi. AGA. Telegramm ei jõudnud kohale, sest hiired närisid juhtmed läbi. Nüüd on aga suur probleem, sest välja on vaja saata abikutse! Kuidas küll enda tehtud viga parandada?

Kohale tuleb Camembert, paks hiir, kes sööb kogu aeg juustu ja kelle nimi on juustust inspireeritud. Ja kes on prantslane. Juhtmed ühendatakse tema vuntsidega ning Camembert ohverdab ennast üldsuse huvides. See PEAKS olema ehk pisut traagilisem stseen, ent see nullitakse koheselt ära kui sõnumit saates käivad elektrilöögid läbi hiire vuntside ning tema nina vilgub punaselt. Aga vähemalt saab sõnum saadetud...?

Samal ajal hakkab laev pooleks murduma, kuid õnneks saab Tentacles enda mustast masendusest üle ning üritab asja parandada. Suur õnneliku näoga kaheksajalg tuleb pinnale ja hoiab laeva senikaua koos, kuni kõik inimesed on suutnud enda taguotsad paatidesse vedada.

BUT WAIT!

Paadid on otsas, ent osad inimesed on ikka veel laeval! Kas keegi mitte ei karjunud enne kõva häälega ruuporisse, et päästepaate jagub KÕIGILE? Hetkeline probleem laheneb iseenesest, sest lõpuks ometi on kohale jõudnud vaalad. Need samad vaalad, kellest me juba pikalt kuulnud oleme, võtavad ülejäänud inimesed selga, seal hulgas ka kapteni, kes parasjagu üritab laevaga põhja minna. Inimesed pääsevad, aga Tentacles otsustab mingil veidral põhjusel tühjast laevavrakist kinni hoida ja koos sellega põhja minna. Järgmine stseen annab vaatajale mõista, et hiiglaslik kaheksajalg on filmi teine rääkiv loom, kes kõigi päästmiseks enda elu annab. Nukker hetk? Ei, järgnev kaader näitab liikuvat kombitsat, vihjates, et Tentacles jäi ellu. Suurepärane näide sellest kuidas tappa suspensi ja kuidas mitte tappa kaheksajalga.

Lõpp on lähedal. Inimesed ja loomad on kõik ühiselt jõudnud New Yorki, mis tähendab seda, et on aeg pidada maha topeltpulmad! Abielluvad nii Don Juan ja Elizabeth (kes on ilmselgelt teineteisele loodud) ning meie peategelane, hiirehärra Top Connors ning jalkahullu blond õde (kes on ilmselgelt teineteisele loodud). Sulgudes olev nali seisneb selles, et kumbki paar ei tea teineteist. Nagu üldse.

Film kulmineerub sellega, et delfiinid ja vaalad ujuvad kesklinnas asuva silla juurde kuulutades, et neil on suurepäraseid uudiseid. Tuleb välja, et Tentacles on elus. Hiiglaslik kaheksajalg tõuseb pinnale ning sel hetkel on absoluutselt kõigil täiesti poogen, et nad RÄÄGIVAD HIIGLASLIKU KAHEKSAJALA JA KARJA DELFIINIDEGA! Kui Elizabethi puhul nähti vajalikuks mainida KUUKIIRTE MAAGIAT, siis peale seda visati igasugune seletamine välja. Laeva kapten räägib filmi lõpus kaheksajalaga nagu see oleks tema jaoks täiesti normaalne igapäevane tegevus! AGA SEE POLE VEEL KÕIK! Teate, kes veel elus on? Camembert. Kuidas? "Ei tea, ei huvita!" tundub olevat filmitegijate üleüldine selgitus.

Kiire recap - üks suurimaid tragöödiaid eales. Death toll: 0.

Film lõppeb tänapäeva New Yorgis, kus vanaisahiir lõpetab oma loo jutustamise ning vanaemahiir ütleb oma lastelastele, et vanaisahiire lugusid pole alati mõtet tõe pähe võtta. Ära sa märgi!

Kolmanda vaatuse lõpp, emotsioon: kurbus. Kurbus, et see film eksisteerib, mitte et seal oleks midagi kurba toimunud.

Kardinad langevad.


...


Ah? Sellel filmil on järg?

Ei!

EI!

TE TEETE NALJA?!

http://www.imdb.com/title/tt1719665/

...

Aa, ja siis on VEEL üks Titanicu multikas, kus on RÄPPIV KOER!

Itaallased.

Summaarne Saast #1 - Origins

Mul mõlkus pikemat aega meeles nii mõnigi film, mille kohta tahaks paar teravamat (või ka leebemat, vastavalt olukorrale) sõna öelda, ent liiga pikalt jutustada ei viitsi ning lühikesi poste ka vorpida ei tahaks, sai neid Kinoprojektoris juba lõpupoole hulgi tehtud. Nagu kombeks saanud, on ka alljärgnevad arvamused kiirelt kokku pandud ja tooreste emotsioonide peale laotud väga põhjalikud ning ülimalt objektiivsed! Viime prügi välja! Let's do this shit!

Also, väga korralikud SPOILERID, sest põhjused.


Oculus - Oh, peeglike, peeglike...

god-like MS paint skills

Seda 2013. aasta õudusfilmi soovitati nii siin kui ka seal, seega mina kui pisut üle keskmise õudukafänn, ajasin sellele filmile näpud taha (loe: "ostsin" torrentist) ning viskasin oma kriitilise pilgu peale. Võib olla oli asi just selles eelnevalt kalibreeritud pilgus, aga lõputiitrite ajal formuleerisin arvamuse, mille kohaselt ma ei jäänud antud teosega rahule. See arvamus on tänini ümber lükkamata. Premise on üldiselt lihtne - kuri peegel ajab inimesi hulluks ja paneb neid korda saatma koletuid tegusid. Üks pereisa tapab oma naise, poeg pannakse hullarisse ja tütar jääb kuskile vedelema (mu mälu ei ole enam see, mis vanasti...). Aastaid hiljem, kui perepoeg vabaneb, kutsub tema õde ta vanasse majja, kus tal on plaanis mööda veeta teatud ajaperiood KOOS EELNIMETATUD TAPJA-PEEGLIGA,tõestamaks, et kõikide koletute tegude taga on peegli jõud, mitte inimestes peituv mõrtsukas, kes välja on pääsenud. Tolle "eksperimendi" esimeses staadiumis loetleb õde üles KÕIK korrad mil ja kuidas peegel oma hävitustööd on teinud, AGA IKKA leiab, et ta on piisavalt tark, et mitte eksida ja ellu jääda.

Spoiler: ta ei ole seda.

Etteaimatav kliimaks on etteaimatav, loll idee on loll. Filmil olid küll omad momendid ning üks mu sõber käis välja huvitava teooria, mis lisas algsele ideele hoopiski teise, huvitavama tasandi...ent sellest ei piisanud, et seda rumalust sealt välja koukida. Aga samas - ilma rumalate inimesteta oleks õudusfilmide stsenaariume võimatu vist teha.


The Babadook - Ma vihkan teid. Ma vihkan teid kõiki!

kui see oleks reaalne kaader filmist, oleksin ma tunduvalt õnnelikum inimene

Rääkides pettumustvalmistavatest õudusfilmidest...siis ei saa mainimata jätta sellist toredat Austraalia horrorkäkki nagu seda on The Babadook - film müstilisest suvakollist, üksikvanema probleemidest, mittekaduvast kaotusvalust ning äärmiselt, ÄÄRMISELT, tüütutest tegelastest. Filmi keskmes on ema ja poeg. Läks aega umbes 10 minutit ning selleks hetkeks ma jälestasin poja tegelaskuju ning lootsin, et vähemalt filmi lõpuks leiab ta eriti jõhkra lõpu. Tundsin kaasa ta emale, kes seda sitta taluma pidi. Kusagil filmi keskmes rollid vahetusid, tüütust tatikast sai paugupealt hooliv veider pseudo-täiskasvanu ning emast segane kõndiv klišee, kes iga minutiga aina enam ja enam hullusesse vajus. Hakkasin ka teda vihkama. Filmi kestel tutvustati ka muid tegelasi, nagu ema õde ning tolle tütar. Ka nemad olid parajad värdjad, kelle edasine eksisteerimine oli lubamatu. "Hei, see on ju tegelikult positiivne, vaevalt nad raiskaks nii palju aega, et mind tegelasi (õnnestunult) vihkama panna kui filmi kulminatsioonis neid (vähemalt mõnda) maha ei koksataks, eks?"

Death toll: 0. Ma vihkan seda filmi. Pluss, filmi nimitegelane, ehk müstiline kole-koletis Babadook pannakse keldrisse kinni ja võetakse pere lemmikloomaks.

Fuck. Me.

Jällegi oli paar parajalt head stseeni, üks või kaks dialoogijuppi, mis siiamaani meeles on, head näitlejatööd, I guess, sest ega muidu poleks nad suutnud mind neid vihkama panna ning järjekordselt on võimalik rohkem süvenedes leida sisuliine ja tõlgendusi, mida pealiskaudse vaatamisega hoomata ei pruugi. Aga see kõik ei tähenda mitte midagi, kui film krutib üles mu lootused näha jobude tegelaste võigast lõppu, ent siis tõmbab juhtme seinast välja!

Tõsiselt. Ma pole kunagi varem tundnud niivõrd suurt tahtmist ühte fiktsionaalset tegelast mõrvata. Isegi mitte Joffrey Baratheoni puhul ja see juba näitab nii mõndagi.


Grumpy Cat's Worst Christmas Ever - aka You Can Just Shit Out a Movie!

Eelmisel kahel filmil oli päästvaid väärtusi, mis objektiivsel skaalal nende hinnangut paar pügalat tõstaks. Grumpy Cati film oli aga igast otsast vaadatuna täielik hunnik rämpsu, mille sihtgrupiks on kõige maitselagedam, ajusurnuim inim-mass üldse - need indiviidid, kes leiavad , et memed või meemid või miimid võimisiganessitt on kõige humoorikam asi peale "jalaga-perse-nalju". Kogu kontseptsioon on üles ehitatud selle peale, et internetis on olemas pilt kassist, kes on tusase näoga. See annab vaevu filmi mõõdu välja ja on raske uskuda, et ta ennast tõsiselt võtaks! Ja teate mis? TA EI TEEGI SEDA! Pidevalt lõhub filmi peategelane neljandat seina, andes märku, et tema arust on tegu kõige kehvema filmiga eales, samal ajal utsitades inimesi sotsiaalmeedias kasutama häshtäägi #WorstMovieEver ja ma ei saa siiani aru, et kas filmitegijad juba eos ennetasid nalju enda filmi kohta...või oli neil tõesti niivõrd ükskõik...sest stsenaarium oli olematu ning see vähene, mis eksisteeris, nämmutas juba kulunuid klišeesid, näitlemine oli kohutav ja Aubrey Plaza luges oma read sisse sama suure entusiasmiga kui seda tegi Peter Dinklage mängus nimega Destiny (spoiler: entusiasmilevel u. 10/100). Lisaks tehti ühel hetkel neljanda seina topeltmurdmine, kus Grumpy Cat reaalselt ütles, et "Hei see on film ja hei, ma olen tegelikult Aubrey Plaza"...ja see ei olnud naljakas ega vajalik ega meikinud mingit senssi...

Grumpy Cat's Worst Christmas Ever on minu jaoks totaalne kurioosum. Siiamaani ei saa ma aru mis eesmärki ta täidab. See ei olnud tegijate armastus kinokunsti vastu, ega isegi mitte labane püüe inimeste rahakottides sobramiseks, sest film oli tehtud televisiooni jaoks! MIKS? MILLEKS? SEE ON JU SAAAAAAST! AAARGH!!!!...

Hold on, I need a minute...

Oeh. Kiired bullet pointid mis filmis toimub:

+ Grumpy Cat elab loomapoes, keegi ei taha teda, sest ta on mossis näoga õnnetusehunnik.

+Chrystal on väike teismeline tütarlaps, kes on õnnetu, sest tal pole sõpru. Sellele järeldusele jõuab ta peale seda, kui ta on kohalikus kaubanduskeskuses kõik poodnikud läbi käinud, nendega juttu ajanud ning neile tere ja nägemist öelnud. AGA! Seejärel satub ta kokku kolme kõndiva tiinekaklišeega ning peale seda, kui ta nende jaoks liialt uncooliks osutub, läheb ta nutma kuidas tal pole sõpru!

ESITEKS: Ära hängi ainult kaubanduskeskuses! TEISEKS: Miks ei lähe ükski neist müüjatest arvesse, kellega sa igapäevaselt suhtled ning kes teavad sinust ja sina neist piisavalt palju infot, mille peale sõprus rajada (teistes filmides on see ju okei)? Jah, see on ehk pisut veider, aga ikkagi, senimaani tundub nagu nad hoolivad sinust, seega miks otsida sõprust inimeste käest, kellega sul midagi ühist pole ning kes on ilmselged klišeed!

+ Chrystal nutab, ilmub üks suvaline jõuluvana, kes annab talle võlumündi. Sest põhjused. Siia saaks vabalt mõne pedofiilia nalja teha (ning see vaib on selles stseenis totaalselt olemas!), aga tõsiselt rääkides on tegu puhtsuvalise abivahendiga, mille ainus eesmärk on filmi olematu loo käimalükkamine. Võlumündil on võluvõimed, mis võluvad välja Chrystalile võime loomadega rääkida.

Ah?

Ainult ühega?

Vabandust, ilmselgelt oli nende budget liiga väike, seega suutsid nad endale lubada ainult kõige kehvemat maagiat! GOOD JOB, GUYS!

+ Samal ajal kui noor tüdruk räägib mossitava kassiga ujuvad pildile kaks alla keskmise rokkstaari, kes plaanivad loomapoest varastada koera, kelle väärtuseks on miljon dollarit, et osta endale tour bus. Kuidas saab olla üks koer niivõrd kallis, te küsite? Keegi ei tea ja kedagi ei huvita, sest see öeldakse kohe välja, et DOG EXPENSIVE BECAUSE OF REASONS! Samas...who gives a fuck at that point anyway...Rokkstaarid on debiilikud ning sellele järgneb eriti halb versioon Home Alone'ist, mis on veel halvem kui seda oli Home Alone 4 (ma ei ole viiendat näinud, seega hetkel jääb mõõdupuu sinna, kus ta on).

Film saab oma ilmselge õnneliku lõpu ning vaatajad nutavad öösel patja, sest neid raisatud minuteid enam tagasi ei saada,

Häid fucking jõule.

Silent Night, Deadly Night 2 - Ho-ho-horror!

Kuna eelmine film põhines internetinaljal, on järgnev kommentaar üsna irooniline, but I ain't even
mad, sest eelnevalt eelmistest teostest, sain ma kõnealuse filmi puhul täpselt seda, mida ma ootasingi - meeltlahutavat rämpsu! Ma ei ole esimest osa näinud ja kui teiega on sama lugu, siis pole mõtet! Pool sellest filmist ongi tegelikult esimene film. Kummalisel kombel on filmi peategelane, eelmise filmi peategelase vend, suuteline rääkima kõigest sellest, mida ta ise pole kogenud, üsnagi detailselt. Seega korratakse esimese filmi tähtsamaid sündmuseid läbi võimatute võõraste mälestuste ning alles seejärel lükatakse enda kivi veerema. Kõlab halvasti? Teatud tasandil on isegi põhjust rõõmustamiseks, sest kuuldavasti oli filmitegijatele järje tegemiseks antud häbiväärselt väike summa ning ainus juhend oli esimese filmi piisav ümbermonteerimine, et seda saaks järjena inimestele maha müüa. Ühesõnaga suhteliselt häbematu tegu. Õnneks võitles režissöör Lee Harry, mees, kes DVD kommentaarides avalikult kuulutas, et tegu on kõige suurema häbiplekiga tema karjääri jooksul, selle eest, et filmi kübetki uut materjali saaks. Tema soov läks täide...osaliselt ning nüüd saavadki kõik soovijad nautida fantastilist segadust, milleks on Silent Night, Deadly Night 2!

Film räägib sellest, kuidas suvaline jõuluvana kostüümis mees tapab kahe poisi vanemad ning see traumeeriv kogemus paneb nad mõlemad erinevatel ajaperioodidel nende elus jõulude ajal inimesi tapma. Palju "huvitavaid" tegelasi, absurdne lugu (film kulmineerub "tagaajamisega" hullunud jõuluvana ja ratastoolis nunna vahel) ning palju meeldejäävaid stseene (ei kasutanud jutumärke, sest see on TÕDE!).

Eric Freeman näitleb oma kulmudega. IMDB kohaselt liiguvad tema tegelaskuju kulmud üles-alla tervelt 130 korda. Jah, see film on saast...aga ta on armastusväärne saast.


Silent Night - Holy shit, isegi sellist jama remake'itakse?!?

GET IT?! It's a SEX JOKE!

Vot see  tuli mulle tõesti kerge üllatusena. Ma saan aru sellistest õudusklassikatest nagu Friday the 13th ja Nigthmare on Elm Street. Võib olla, ja siinkohal ei ole ma küll 100% kindel, ma isegi pisut mõistan vajadust teha uuesti (ent halvemini) Leprechaun...(? ), aga et Hollywood vahel niivõrd sügavale poti põhja oma räpase kämbla pistab, et ta mitte ainult ei kraabi seda, vaid lööb sinna lausa augu sisse, ei osanud ma küll oodata. Ometigi, siin ta on - film, mis eeh, kinda põhineb eelmise seeria esimesel osal. Premise on põhimõtteliselt sama - jõulude ajal ilmub välja jõuluvana kostüümis tapja, kes võtab välja enda halbade laste nimekirja ning seejärel vastavalt sellele (või tegelikult ka täiesti suvaliselt) oma äranägemise järgi karistusi välja jagab. Tegemist on üllatavalt kompetentse filmiga, mis suudab pakkuda täpselt seda, mida ühelt hästi pisut üle keskmise veristamisõudukalt oodata võibki - rumalaid tegelasi, fantaasiarikkaid tapmisi, kiima ja paljaid tisse ning pettumustvalmistavat finaali...

Kui ühes õudusfilmis on maskiga tapja, kes ei ole ikooniline suvamutant (tsau, Jason!), siis reeglina tekib ikka ja jälle küsimus, et kes selle taga siis ka peitub. Mida rohkem aeg edasi liigub, seda väiksemaks jääb kahtlusaluste ring ning alles viimastel minutitel võetakse kokku salajase mõrtsuka tagamaad ning tema identiteet. Üllatus-üllatus, tegu on pettumusega. Üks tüüp sealt ühest kohast, keda meile mitte kordagi filmi jooksul enne ei näidatud ning kui isegi viidati tema eksistentsile kaudsemas võtmes, suutis see killuke minuni mitte jõuda.

Lisaks mõned küsimused:

Kui ühes väikelinnas on umbes-täpselt KOLM politseinikku, siis kas tõesti on mingi 100 erineva jõuluvana ringitammumine vajalik? Mingilt maalt lõppevad illusioonid ning ka kõige rumalam jõmpsikas hakkab vanematelt küsima, et milline neist nüüd see õige jõuluvana on, peale mida pole nendel muud võimalust, kui et tutvustada last karmi reaalsusega.
Kui palju tapmist on liiga palju? Meie jõuluvana lööb maha 15 inimest, mis on tegelikult sedalaadi filmi jaoks isegi üpris palju. Reeglina hoitakse see number madalamal, et need surmad mõjuksid natukenegi hirmsamana/värskemana. Kui aga tapja on kõikvõimas Surma-Terminaator, siis tekib kerge rutiinsuse tunne ning hakkab igav. Seetõttu vajus ka filmi teine pool ära.
Malcolm McDowell, mida sa teed? Malcolm McDowell seostub minu jaoks hea näitleja definitsiooniga. Aga kui lähemalt mõtlema hakata, siis millistes väga heades filmides ta mänginud on? Noh, A Clockwork Orange muidugi ja siis, eee...no kindlasti oli midagi veel! Aga millistes halbades filmides? Noh, eks kindlasti Home Alone 5 (mida ma pole, taaskord, veel näinud), Tank Girl, ta oli selles ühes filmis koos Leslie Nielseniga...Mr. Magoo, that's the one! Siis oli kunagi veel see Fantasy Island või mingi sellise sarja uusversioon ja no Rob Zombie Halloweeni remake...

Holy fuck, I was in THAT?!

Umm....

Oot-oot...kas Malcolm McDowell on tegelikult *sitt* näitleja? Kas me oleme kõik need aastad vales elanud...?

Tõenäoliselt mitte, aga jeesus küll! Võta ennast kokku!

All in all on Silent Night väga hea näide keskpärasusest.

* * *

Vot. Prügi on välja viidud, deemonid peletatud ja jälle on natuke kergem tunne. Until next time!

Kääbiku triloogia, ehk Kaks filmi liiga palju!

Viimasest postitusest on möödas päris mitu kuud, sest vingumiseks ei ole kas erilist põhjust olnud või on vingumise pikkus liiga lühike tundunud, et sellest korralikku, hädaldavat postitust kokku vorpida. Osad filmid suutsin muidugi sujuvalt endast mööda lasta, osad ootavad oma aega, et neid UUESTI internetist tirida ja siis neile korralikult puid alla laduda (vaatan sinu poole The Amazing Spider-Man 2, sa olid saast!). Nüüd, mil aasta lõppemas (ei jõudnud eelmisel aastal artiklit valmis kirjutada, OH NOES! This comment STRAIGHT OUTTA FUTURE!) ning The Hobbit'i triloogia viimane episood, The Battle of the Five Armies, nähtud, tundub olevat õige hetk teha seda, mida üks keskmine eestlane teeb lausa meisterliku oskusega - hädaldab, vingub ja viriseb.

Nagu ikka - SPOILERS AHOY - ja muidugi ka ülimalt taotuslikud kirjavead (not really) ja kõikvõimalikke kirjavigu (EDIT: eelnev lause on perfektne kvaliteedinäide - topletviide kirjavigadele). Klassikalisel viisil jagame asjad punktideks/eraldi kategooriatesse/misiganes ning räägime (ma ei tea miks ma endale mitmuses viitan) The Hobbit'ist tervikuna, ehk kogu triloogiast, mitte ei keskendu ainult viimasele osale. Olge hoiatatud, et kõik on oma mätta otsast vaadatuna, ei ole lugenud raamatut ning lähtun täielikult keskmise filmivaataja seisukohast. Rumal ja emotsionaalne Isiklik arvamus on rumal ja emotsionaalne isiklik, haters gonna hate etc... Raudselt unustan midagi mainida või siis ajan totaalset sitta, soovi korral võite mu tähelepanu sellele ka juhtida.

Sissejuhatav osa on läbi, seega aeg on küps, et öelda: "I'm going on an adventure!"

I. Thorin, Fili, Kili, Gloin, habe, kirvespea, läki-läki, the fat one, see ragulkaga tüüp, kel on tobe habe ning veel mitu muud päkapikku.

Ma tean küll, et tegelikult on see üpriski tobe asi, mille üle vinguda ning pigem on asi minu tähelepanematuses, aga kurat! Kui palju päkapikkude nimesid ma meelde pean jätma!? Asja ei tee paremaks muidugi fakt, et osad neist ei anna filmile reaalsuses mitte midagi juurde ning räägivad võimalikult vähe (kui üldse...?). Pool nädalat enne, kui ma jõudsin kinno, et kolmandat vaadata, värskendasin mälu eelmise kahe osa puhul. Hetkel aga ei suuda ma üldse meenutada, kas see päkapikk, kellel oli kirves pähe löödud (ning kuidas see anatoomiliselt võimalik on, jääb minu jaoks müstikaks) kordagi midagi ütles. Thorin, loo mõistes üsna tsentraalne tegelane, sai kiiresti tuttavaks, Fili ja Kili said teise filmi lõpuks selgeks ning nii samuti ka Gloiniga, sest, nagu selgub, on ta ju ometigi Gimli issi. Ülejäänud jäid pisut võõraks. Jah, raamat on ilusti filmimaailma üle toodud ning jah, tegelasi vähemaks võtta pole võimalik, aga kui Jackson tõi sisse ühe täiesti uue tegelase (kena haldjaneiu LOST'ist), siis mis takistas teda pigem publikule tutvustada juba olemasolevaid tegelasi, andes neile kasvõi ühe (lisa?)monoloogi/lause juurde? Aa, ei? OKEI SIIS!

II. Liiga palju materjali, ent ometigi liiga palju aega...?

Üks enim levinud kriitika, mida kogu triloogia suunas pillutakse, on see, et filmis on ohtralt materjali, mida Kääbiku raamatuversioonis ei leidu. Teadjamad inimesed oskavad öelda, et Peter Jackson, suur Tolkieni fänn nagu ta on, laenas ka kirjaniku teistest raamatutest lisa, et ühest filmist saaks kolm ning kõigile paistaks välja tema üüratult suur armastus (lisaks rahale) Tolkieni loomingu vastu.Seega lisandus backstory selle kohta, mida Gandalf vahepeal tegi, kui ta raamatus päkapikkude juurest minema tõmbas ja palju muud toredat. Osad inimesed arvavad, et materjali on liialt palju, aega selle edastamiseks liiga vähe (ja seda arvesse võttes muidugi filmi KOLME osa), mina aga vaidleks väite teisele osale vastu - aega on liiga PALJU! Seda lihtsalt ei kasutata ära! Seda kõnetab ilmekalt filmi oskus peaaegu igat stseeni võimalikult pikaks venitada. Ebavajalikult pikaks lausa. Kogu triloogia vältel leidub nii mõnigi võitlusstseen, kus suurem osa võitlusest on asendatud kas täiesti suvalise jamaga või intensiivse stare downiga. Mõõgavõitlusi annab veel kuidagi vürtsitada, aga kui omavahel võtavad mõõtu vana võlur, kes teeb enda ümber valgusmulli ning ebamäärane must pilv, siis see ei ole just eriti põnev, eksole.Lisaks teise filmi stseen, kus Gandalf avastab, et Thorini isa on elus, kes siis paar minutit hiljem ära sureb, ei andnud minu elamusele mitte kübetki juurde. Seda aega oleks võinud kasutada, *khm-khm*, juba olemasolevate tegelaste arendamiseks! Pikad pausid lausete vahel ei ole vajalikud! Seda muidugi juhul, kui sa ei tee...ei tee triloogiat..aa...sain aru...

Fakt, et Director's Cut muudab filmi pikemaks, aga ei anna midagi oluliselt juurde (teise osa metsas tuiamine on heaks näiteks) on enam kui irooniline. Kui iroonia oleks tehtud maasikatest, jooksime me praegu palju smuutisid.

Ainult kõige vajalikumad stseenid!

III. Miks nad kotkastega...?

Kõik on jumala selge, ma ei ole idioot! Kurjus takistab, etc etc. Me oleme siin, et rääkida päris probleemidest! (disclaimer: see punkt on pühendatud mu sõbrale, kes arvas, et kotkaste kasutus on üks asi, mille üle ma vinguma hakkan. Ei, ei ole). Silmakirjalik pilt for the lulz.

IV. HOLY SHIT, SMAUG! See võitlus saab olema EEPILINE!...Aa...okei...

Smaug oli lahe. Jah, nii Bilbo vestlus temaga kui ka sellele järgnenud võitlus päkapikkudega olid mõlemad waaaaaaay too pikad (vt. punkt nr. II), aga tema hääletämber, tema cool väljanägemine, tema ülbe, ent enesekindel hoiak, asjaolu, et ta on *FUCKING DRAAKON* (!)...jaa, Smaug oli lahe! Teine osa lõppes sellega, et päkapikud kallasid Smaugi kuuma, vedela kullaga üle ning arvasid, et sellega asi ka lõppeb. Aga ei! Smaug kargas kindlast surmalõksust lihtsalt välja, raputas kulla seljast ning läks enda viha lähedal asuva veepeale linna peal välja elama. Bilbo vaatas talle järgi ning mõmises välja kohustusliku klišee, enne kui ekraan mustaks läks, kuulutades filmi lõppu. "HOLY FUCK! Kuidas nad sellest küll eluga välja tulevad?" oli minu küsimus peale teist ja enne kolmandat filmi. Sellest *peab* tulema eepiline võitlus!

...

Smaug paneb kogu linna sekunditega põlema, kohalik paadimees Bard laseb tema pihta paar tavalist noolt ning siis lõpuks saab kätte eelmises osas tutvustatud suure, erilise musta noole, mille ta laseb täpselt sinna, kus Smaugi läbimatus soomuses on auk. Smaugi viimaseks teoks on Stephen Fry tüütu tegelase lömastamine oma selleks hetkeks elutu kehaga. Vau! JA KÕIK SEE KÕIGEST UMBES KÜMNE MINUTIGA!

...

THE FUCK WAS THAT!?!?!

Smaug vääris paremat. See, kuidas asjad praeguse seisuga "välja mängisid" jätsid tunde, et Smaug oli kõigest tühine afterthought kolmandas filmis, kogu fookus oli juba mujal - inimesed nägid, et "Oi! Siin filmis on suur ja eepiline VIIE ARMEE LAHING! Aa, Smaug oli ka veel elus? Tapke ta kiirelt ära, ma tahan juba näha VIIE ARMEE LAHINGUT!" Miks mitte pidada maha kaklus Smaugiga juba teise osa lõpus? Linnaelanikud lükkavad oma paadid randa, vaatavad seljataha, et visata viimane pilk oma nüüdseks suitsevale linnale ning seejärel suunata oma katse Üksiku Mäe poole, sest hei! See on nende ainuke võimalus! Seda tegid nad kolmanda osa alguses! Selline lahendus oleks olnud tunduvalt parem, emotsionaalsem ning ei oleks nii juustune, nagu Bilbo lause "What have we done?" Las ma ütlen sulle, kallis Bilbo, mida te tegite!

VALE. FUCKING. OTSUSE!


V. Ülejäänud rämps

Kiire kokkuvõte asjadest, mis mind häirisid, ent mis ei vääri (või ei ole piisavalt mahukad), et neile igaühele individuaalne lõik pühendada:

+ Kolmanda osa kohutav montaaž - Fili ja Kili ja see kolmas päkapikk, kes teises osas ülejäänud grupist maha jäid, asuvad teele Üksiku Mäe suunas. Thorin on just Mäe sisse peitu läinud. Bard räägib järgmised 10 minutit linnaelanikega. Järgmine kaader näitab, kuidas päkapikud on juba Mäe juures. Järgmine kaader näitab kuidas päkapikud on juba uksel ning Bilbo tuleb neile vastu ja ütleb, et Thorin on lolliks läinud ning viimased kaks päeva kullahunnikus püherdanud. Kõik see juhtub niivõrd kiirelt, et see on üks koht, kus Director's Cuti lisamaterjal tuleks kasuks. Asja ei muuda paremaks ka see, et kogu tegevus leiab aset samasuguses päevavalguses, ei mingeid öiseid või õhtuhämruses tehtud kaadreid, mis annaksid vaatajale aimu aja kulust. Ei mingit suurt plaani päkapikkudest suurel väljal, mis annaksid vaatajale aimu rännaku toimumisest.

+ Kiired kannapöörded - Selle all pean silmas välkkiirelt aset leidvaid muutuseid tegelaste suhtumises. Thorini tee hulluseni oli vaikne, loogiline, subtle(!)...Tema tagasitulek hullusest normaalselt mõtlevate inimeste/päkapike sekka võttis tunduvalt vähem aega. Bilbo ütles talle, et "Thorin, võta aru pähe!" ja Thorin was all like "Ok!" Kõik. Ei mingit sujuvat üleminekut, suur VIIE ARMEE LAHING nõudis pidamist ning tema sea seljas ratsutav päkapikusugulane vajas päästmist. Legolase issi Thranduil, kes oli terve kogu triloogia ajal olnud totaalne douche, muutus oma viimastes stseenides mõistvaks ja lahkeks haldjaks, tundis kaasa Taurielile ja surnud päkapikule (selle rassi esindajale, keda ta põlgas) ning seejärel saatis Legolase Aragorni juurde. Totes in character. TOTES! Rääkides Legolasest...

+ Kas te Lord of the Ringsi ikka mäletate? Näe, Bilbo! Siin on see siniselt helendav mõõk, mis sa LOTRis Frodole andsid. Näe, pane see särk selga ja ära unusta seda siis pärast oma sugulasele, Frodole anda! Oi näe, see on ju Legolas! Ta oli ka Lord of the Ringsis! Legolas, ära siis unusta Aragorni juurde minna, sest ta on Lord of the Ringsis suht tähtis tegelane! Näe, Saruman ja Elrond ja Cate Blanchett, nemad olid ka LOTRis!! Isegi kui kõik need elemendid (kui Legolas ja võib olla keegi veel välja arvata) on raamatus olemas, tunduvad nad siiski niivõrd kohatud ja out of place, sest neid rõhutatakse liigselt just seetõttu, et nad on LOTRi triloogias esindatud. Selle koha pealt peegeldub Jacksoni Tolkieni armastus, kuna viimanegi kuuldavasti kirjutas Kääbikut pisut ümber peale LOTRi, et asjad rohkem kokku sulanduks.

+ Kas see on siis tõsine või naljakas? Veel enne seda, kui esimene osa väljas ning film alles tegemisel oli, räägiti sellest, kuidas The Hobbit on rohkem lighthearted kui tumedam, depressiivsem Lord of the Rings. Esimene film seda ka oli, komöödia oli omavahel tasakaalus tõsisemate momentidega. Teise filmiga aga kõik muutus ning kõik hetked, mis oleksid pidanud olema naljakad, ei olnud seda. Nad tundusid valed, kohatud, sunniviisiliselt sisse surutud. Tasakaal oli nihkes. Film tundus justkui kramplik üritus olla tõsisem ja rohkem LOTRi sarnane. LOTRis naljakad momendid toimisid, sest tõsisem setting oli juba kohe alguses paika pandud - esimene film ei olnud lapsesõbralik, tantsivate ja laulvate trollidega film, millele järgnes masendav, läbi kahvatu filtri vaadatav metsastammumine ja süütute inimeste kodu hävitamine. Asjad olid kohe alguses perses ning huumor oli tagasihoidlik, õigel ajal õiges kohas.

+ Kes need tüübid on? Ma ei räägi Taurielist, kes toodi lihtsalt selleks sisse, et because! Ei, ma räägin nendes orkidest ja monstrumitest, keda me LOTRis ei näinud. Kus olid nahkhiired siis, kui Gondori all võideldi? Miks ei kaasatud neid suuri liivausse, kui Helm's Deepi vallutama mindi? Kus kuradi kohas need albiino-orgid kadusid? Surid välja?! Sellel võib olla loogiline seletus ehk raamatutes, aga tahes-tahtmata sarnaneb The Hobbiti triloogia ühele teisele prequel trilogyle...ning seda mitte ainult selles aspektis...

+ Osad efektid olid kehvemad kui Lord of the Ringsis... Ma ei tee nalja, päris tõsiselt. Kolmandas osas jäi ekstraeredalt silma moment, kui Gandalfit päästma tulnud Keskmaa-Illuminati klubi (Saruman, Elrond, Galadriel) Sauroni ja tema kummitus-käsilastega võitlesid ning siis Sauron nood kokku korjas ja uttu tõmbas - see hetk oli niivõrd halb! Ma olen youtubei videotes ka paremat CGId näinud! Teise osa lõpus kappab CGI Legolas üle silla kõige ilmselgema kohmaka CGI hobuse seljas. Mis värk sellega on, et tehnoloogia teisele poole arenes siinkohal?

+ Alfrid. Lihtsalt Alfrid. Mis tema point oli? Miks lömastati ainult Stephen Fry tegelane? miks mitte Alfridit? Või miks ei leidnud ta oma lõppu kolmanda filmi kliimaksi ajal? Kuidagi eriti iroonilisel kombel näiteks? Ei saa panna filmivaatajat ühte tegelast vihkama ja siis jätta ta nö. ripakile. Alfrid tõmbab kleidi selga, varastab kulda ja siis teeb minekut. Pet-tu-MUS! Taaskord üks harv koht, kus DC abiks tuleks. Parem oleks, et keegi selle jobu ära sööb!

Kaksikud.

VI. Kas sulle midagi üldse meeldis ka?

Jaa! Muidugi! Nüüd tagasi vaadates oli esimene film päris lahe! Mulle meeldis see vabam õhkkond ja ees terendav seiklus, esimene kohtumine päkapikkudega oli muhe, visuaalne ilme oli meeldivalt tuttavlik ning nii esimeses filmis kui ka ülejäänud triloogias (kuid seal juba harvem) oli nii ägedaid kui ka emotsionaalseid momente, mis läksid mulle korda. Nagu enne mainitud, siis Smaug oli ka väga lahe. Samuti näitlejatööd - Martin Freeman oli fantastiline Bilbo! Ta on suurepärane näitleja, kes suudab ilma tekstita enda tegelasest hoolima panna, sest ta suudab puhtalt oma näoilmetega öelda rohkem kui mitmed teised tegelased. Suured kiidusõnad ka Richard Armitage'i suunas, kes oli fenomenaalne, jah just, FENOMENAALNE Thorin. Thorin oli kõige coolim tegelane kogu triloogias, kõige keerulisem, kõige huvitavam. Tal oli oma personality, ta ei olnud tühi kest ega suvaline augutäide (vt. punkt nr. I). Ta oli tõsine, ent südamlik, tal olid omad vead, nagu kangekaelsus, kohatine liigne uhkus ja auahnus, ent lõppkokkuvõttes oli ta seal kui teda vajati. Bilbo meenutas teda vägagi õige lausega: "Thorin oli mu sõber." Ja no muidugi nägi ta ka kõikide nende teiste klounide kõrval väga badass välja!

Ja no muidugi see laul!

Über-super kokkuvõte, yo!

Võib öelda, et ma pigem pettusin. Nagu ka varem vihjatud sai, tõmbasin enda jaoks siin ja seal paralleele ühe teise triloogiaga. Jah, The Hobbit tundus pisut justkui Star Warsi esimesed kolm osa. Kumbki neist ei olnud vajalikud per se, ent ometigi nad eksisteerivad. Eelnevalt kirjeldatud tonaalsuse muutumine eksisteerib samuti mõlemas - esimesed osad olid lapsesõbralikud ja kerged, teises osas aga keerati asju tumedamaks ning huumor jäi tahaplaanile ja oli esiplaanile sattudes autotuledes ekslev hirveke. Triloogiad tõmmati kokku eepiliste lahingutega, milles puudus hing. Igal pool toimus midagi, ent lõpuks jäi alles ainult tunne, et tegelikult nagu ei juhtunud üldse ju palju.

Kas ma vihkasin The Hobbitit? Ei. Kas ma arvan, et tegemist on heade filmidega? Jah...teatud piirini. Esimene on kindlasti üle keskmise, ent teine ning eelkõige kolmas, mis on kogu seeria kõige nõrgem film, maanduvad keskpärasuse limbosse. Nad on (suuremalt jaolt) kvaliteetselt tehtud, ent väiksed elemendid (vt. punkt nr. VI) ei suuda massiivset raskust üksi enda õlgadel kanda - midagi jääb puudu. Pole seda täiuslikku tasakaalu, mida nägin Lord of the Ringsi puhul. Viimase filmi suure ja eepilise lahingu puhul ei tekkinud mul emotsiooni, et "Oh, The Hobbit on ikka niivõrd eepiline!" Pigem tekkis mul mõte, et "Oh, Lord of the Rings oli ikka niivõrd eepiline! Parem vaataksin praegu seda..."

...

Kurat, ma vist lähen ja teengi seda.

Teismelised mutant-kangelased-kilpkonnad ja film, mis ei räägi neist.

See ei tohiks ju raske olla. Teismelised ninjakilpkonnad oma olemuselt on juba niivõrd pöörane idee, et ei tohiks raske olla sellest kasvõi midagi aksepteeritavat välja võluda. Aga noh, seda sama saaks öelda ka transformerite kohta ning me kõik teame kui hästi see läks...

Aa, ja selles tekstis on spoilerid ka, nii et kui tahate filmi enda silmaga näha (mingil veidral põhjusel), siis teadke millega riskite.

Teismelised mutantninj...tähendab, LIHTSALT ninjakilpkonnad ei olnud film, mida ma oleks pikisilmi oodanud. Ausalt öelda ma isegi ei uskunud pikka aega, et ma seda kinno vaatama viitsin minna. Siiski mängis saatus mulle  kätte teised kaardid ning nii ma siis istusingi koos oma sõpradega pimedas kinosaalis, ümberringi kostumas väikeste inimeste mulin, mida saatis nende veel väljaarenemata käitumismudel - veel praegu oli igati normaalne keset filmi kõva häälega küsida vanematelt luba vetsu minekuks või muud säärast. Jumal teab, mida tänapäeva lapsed tegelikult tahavad. Üks asi on aga kindel - rumalad filmid neile meeldivad.

Alustame kohe ülestunnistusega - mulle kilpkonnad ise meeldisid. Võib olla isegi rohkem kui oleks pidanud. Mulle meeldis, et nad erinesid üksteisest nii iseloomu, kui ka välimuse poolest. Mind ei häirinud nende nö. "realistlikum" disain, ega ei olnud ma kordagi nende inimeste hulgas, kelle arust oleks nende ninad või koonud (või mis iganes kilpkonnal selle näopiirkonna nimetus on) ümarad ja mitte-nii-roomajalikud olema. Nad toimisid nii, nagu nad selles filmis olid, väga hästi. Või noh, vähemalt rahuldaval tasemel.

Eelnevalt öeldule vaatamata väidan ikkagi,et film oli halb, AGA siinkohal ei mõjuta minu arvamust roosad prillid, sest "see lapsepõlve multikas oli ikka nii palju ägedam" või et "need 90ndate filmid tabasid seda õiget ninjakilpkonnade olemust!" Ei. Film on halb ilma nende väideteta. Nagu kogu Transformerite seeria on ka Teenage Mutant Ninja Turtles tehtud kõige madalama IQga filmivaataja jaoks, kes ei tea (ja ei peagi) teadma tegelaste eelnevat minevikku, olemust, ajalugu, lemmikvärvi või jalanumbrit. See polegi tähtis - isegi, kui minna kinno omamata ühtegi väiksemat faktidetailikest selle kohta, kes need kilpkonnad üldse on, võiks märgata kui ekraanilt lauslollus vastu naeratab. Ja ma ei räägi siin praegu mingist juustusest "ah see on suvine popkornikas" filmiapsakast. Ei, Teenage Mutant Ninja Turtles on midagi hullemat. Ta on üdini laisk.

Teeme jälle punktidena, siis on lihtsam mul hädaldada, teil lugeda:

1. "Minust suuremat fänni annab otsida. Ralph on nende pealik!"

Sellised sõnad veeretas üle enda huulte ei keegi muu kui Megan Fox isiklikult. Okei, jah, ma tean. Ma ütlesin, et eelnev teadmine ei ole filmi vaadates vajalik, ega nõutud, AGA see kehtis vaatajate kohta. Kui aga üks filmis enim esindatud tegelast kehastav näitlejanna tuleb väitma, et tema rollisaamise garanteeris temas pulbitsev iha olla filmis, mis räägib tema lapsepõlvekangelastest, siis on midagi mäda. Kindlasti ei hakka ma vastu väitma faktile, et Megan Fox on tõepoolest kena naine, ent sellega asi ka piirdub. Keskpärane näitlemine vohab terve filmiväitel ning tema (kasutades ingliskeelset sõna) asset avaldub stseenis, kus ta kaubiku kabiini aknast välja kõlgub ning Will Arnett tema tagumikku vahib. ASSET! ASS! GET IT!?!?!?!

Okei, ta parandas ennast selles intervjuus, aga point säilib sellegi poolest!

2. "Kas see on mingi aprillinali vää?"

Kui me juba Megan Foxi peal peatusime...siis oleks patt mitte jätkata April O'Neiliga. Lühikokkuvõte - kuum reporterineiu, kes teeb mingeid naljalugusid, ent januneb tõsisema töö järele. Kui luua mingi analoogne kodumaine situatsioon, siis April teeks uudislugusid Kanal2'e Reporteris, ent tema unistus oleks töötada hoopiski ETV's ja Aktuaalses Kaameras. Siiamaani on kõik hästi, eksole? Nautige, kuniks saate, sest sellest hetkest alates hakkab see tegelaskuju peadpööritava kiirusega allamäge kihutama ning iga paarisaja meetri peal on vähemalt üks kõrvalseisja, kes näeb möödavihisevat udukogu ja mõtleb, et "Mis kurat see veel oli?" Täpselt samamoodi tekib ka selle filmi puhul. Kuidas aga kõige paremini illustreerida fakti, et April O'Neil on totaalne imbetsill? Kronoloogiliselt juhtub see nii:

+ April Megan O'Fox-Neil hüppab trampoliinil ja teeb intervjuud mingi treeneriga, kes ütleb, et see, kui tissid üles-alla hüplevad (asset joke nr. 2), aitab kaalust alla võtta.

+ Ta tahab tõsisemat tööd, otsustab ise linnas vohavat kuritegevust uurida ning satub peale Jala-klannile (siin filmis automaatidega suva-sõdurid). Need võetakse tundmatu tegelas(t)e poolt maha.

+ April, veendunud, et linnas tegutseb vähemalt üks mees/naine/olend, kes seadusejagamise enda kätte on võtnud, läheb oma tööandja juurde ja esitab enda teooriat. Ta naerdakse välja. Kujutage ette stseeni esimesest Tim Burtoni Batmanist, aga kümme korda kehvemana. Pluss, ta boss on 

Whoopi Goldberg. Boss tahab tõendeid.

+ April ei anna alla ning peagi satub turtlesitele peale, teeb neist pilti. Turtlesid kustutavad pildi ta telefonist, ent kui nad lahkuvad, teeb April neist video. See video oleks justkui täiuslik tõend, kas pole? EI! Whoopile oma edasist lugu kirjeldades EI NÄITA April eelnimetatud videot. Küll aga jagab ta seda lahkelt ühega filmi kurikaeltest, ilma et too oleks küsinud. JA SIIS IMESTAB TA MIKS TEDA TRAMPOLIINILE HÜPPAMA PANNAKSE!?!?!

Selles filmis on veel ja veel temapoolset rumalust, ent selle loetlemine läheks pikaks ja me jääkski siia. Ainus, mida me teadma peame on see - film keskendub temale. See on tema film. Selle filmi nimi võiks samahästi olla "April O'Neil - The movie feat. Teenage Mutant Ninja Turtles", sest see oleks tunduvalt täpsem. See on personaalne lugu. Kui te lootsite, et paar tundi saate  oma elust sisustada filmiga, kus ringikargavad, rääkivad ninjakilpkonnad on esiplaanil...siis otsige mõni muu film.

3. Kõikide juhuste ema!

Me ei ole veel Apriliga lõpetanud. Kahjuks. Nimelt tuleb filmi käigus välja see, kuidas ninjakilpkonnadest said ninjakilpkonnad.See on vist järjekordne punkt, kus tuleks kõik veel eraldi punktidena lahti harutada ja enam-vähem kronoloogiliselt kirja panna:

+ Aprili isa töötab laboris. Samas laboris töötab ka filmi üks kurikaeltest (kes EI OLE Shredder!). Nüüd meenutades jääb mulle isegi pisut selgusetuks (sest kõik ei meenu enam) mille kallal nad täpsemalt töötasid, ent igatahes nägi nende töö ette seda,et nad teevad katseid loomadepeal. Juhuse tahtel kasutavad nad selleks kilpkonni. Ja üks rott on neil ka. Hmm...kõlab tuttavalt. Ega ometi...? Ei, see pole võimalik...

+ Eric Sacks (moar lyk SUX, amitrite?), ehk eelnimetatud kurikael, paljastab oma tõelise palge, tapab Aprili isa ja laboris süttib tulekahju. Mis selle sündmuseni viis, ma taaskord ei mäleta. Vaevalt et see midagi head oli. Igatahes otsustab April appi rutata!...ja ei pööra oma isale tähelepanu, vaid päästab kilpkonnad ja roti...vähemalt oma arust - Aprili arusaam loomade päästmisest on see, kui nad põlevast toast välja võtta ja siis tänavanurgal kanalisatsiooni lükata. Neetud, April! Sa oled pühak! Kodutütred oleksid austatud kui sa nende ridadesse astuksid! Hmm...kilpkonnad ja rott...Kas te tahate öelda, et....? Päriselt?

Kokkuvõte: JAH! SEE ON SIISKI VÕIMALIK! Kõik neli ninjakilpkonna ja Splinter? APRIL O'NEILI LOOMING! Nad tegid seda. NAD SAID SELLEGA HAKKAMA! See kõik on nii ebaloogiline, et ta on KÕIGE LOOGILISEM ASI ÜLDSE!

*Lisamärkus: April O'Neil on see, kes annab turtlesitele nende nimed, märgib ära nad nende tunnusvärvidega ning söödab neile pitsat. Ma arvan, et tema isa oli väga uhke selle üle, et üks pisike kaameraga (see on ka oluline! April filmib kõike, mis isa laboris toimub oma uhke Sony bluetooth kaameraga, sest see on totaalselt ajakohane ja üldse mitte  väär!) tüdrukutirts nende eksperimenti ohustab. Sest noh, ma olen üpris kindel, et kui ma läheks kuskile  tähtsat tööd tegevasse laborisse ja hakkaks nende katsetega jändama...minuga ei oldaks rahul. Ma arvan. Ma LOODAN!

4. Not funny + not funny = NOT FUCKING FUNNY!

Ma ei ole kindel, kas asi on minus või selles, et ma olen lihtsalt vanaks jäänud, aga aastal 2014 need peerunaljad enam ei mõika. Isegi publiku seas oli sel hetkel see naer pigem kohustuslik ning need, kes naersid, tundsid raudselt pisut häbi, sest vähemalt väiksed lapsed suutsid end sellega välja vabandada, et nad ei tea paremini. Aga täiskasvanud? Mis nende ettekääne on? Kuigi Michelangelo oli (ja on jätkuvalt) turtlesite seas koomiku rolli omistanud indiviid, siis suutis ka tema vahelduva eduga ka kehvemat kraami toota. Peerunalja kõrval teiseks huumori madalpunktiks oli moment, mil eelnimetatud, oranži maskiga kilpkonn väga üheselt mõista andis, et Aprili nägemine tekitas tal erektsiooni. Sest noh, miks mitte? Kahjuks pean su lootused ja ootused purustama, Mike. IGNile antud intervjuus ütles Megan, et üheöösuhte puhul oleks Raphael tema valik. Ja kui ta abielluma peaks, siis võtaks ta oma kaasaks Leonardo. Nii, et jah...Ebaõnn!

Ja Will Arnett? Palun ära enam ürita. Sa ei ole naljakas.

5. Ma olen nii vaene, nii vaene...

Okei, selles filmis on kaks kurikaela. Üks on Shredder, sest ilma temata poleks sellel filmil mõtet. Kellega need kilpkonnad ikka kakleksid kui mitte temaga. Shredderi motiivid on...umm, kaheldavad? Ausalt öelda, ega väga täpselt selgeks ei tehtagi mida ta täpselt tahab. Maailma vallutada? Või ainult New Yorki? Vähemalt ta näeb enam-vähem lahe välja ja räägib vahel paar lauset jaapani keeles, sest see on coooooool....Aga Eric Sacks. See  mees ei jäta midagi umbmääraseks. See mees tahab raha! Mis siis, et ta elab suures mõisas, millel on oma MAANDUMISPLATS HELIKOPTERITELE! Tema tahab raha. Mis siis, et ta on justkui kõige rikkam mees kogu New Yorkis. Ta tahab raha. Sest noh, raha pole ju kunagi liiga palju. Ja mis on tema ja Shredderi geniaalne plaan? Noh. Tuleb välja, et kõik see eelnev laboritöö, mida Sux ja Aprili issi tegid, läks ikka asja ette - ninjakilpkonnade veenides voolab vastumürk. Millele, küsite? Aga otse loomulikult sellele mürgile, mida Sux ja Shredder kavatsevad New Yorki peale laiali lasta, et siis terve tonn inimesi saaks surma, seejärel aga Sux ütleks, et "Ou, kutid! Mul on vastumürki! Ah et kuskohast ma selle sain? No...see pole oluline! Andke mulle palju raha ja ma anna teile vastumürgi!" Laisk mees nagu Sux aga on, ei viitsi ta eriti kaugele minna ning seega kavatseb ta mürki levitama hakata...otse oma büroohoone katuselt! Suure maja otsast, mille peal on veel suuremalt tema enda nimi - Eric Sacks. Sest mitte keegi ei pane seda tähele!?! Nad saavad ju nii kui nii surma ja New Yorkis pole ühtegi helikopterit ega kaamerat ega midagi!

Kas ma ütlesin enne, et April on filmi kõige suurem imbetsill? Ma ei ole enam kindel, Sacks tundub üpris, üpris rumal.

Taaskord võiks jäädagi üles loetlema suuremaid ja väiksemaid vigu MIS EI puutu üheski osas kokku eelnevalt paika pandud mütoloogiaga, vaid on lihtsalt omas elemendis halvad otsused. Kui sinna juurde lisada veel faktilised vead, ehk kui juhuslikult peaks kõike eelnevat arvesse  võtma...vot siis me vist jääkski siia. Tõsiasi on see, et film oli keskpärane. Samuti on fakt see, et ta tõi piisavalt palju raha sisse, sest teine osa kuulutati *juba* välja...

Vähemalt üks asi on kindel. See oli tunduvalt parem, kui Transformers: Age of  Extinction!

"Transformerid sakivad" ehk Vaimude väljaajamine mitmes vaatuses.

Kinohoonesse sisenes neli noort inimest. Kuigi osaliselt kannatamas pika argipäeva järelnähtude all, olid nad siiski positiivselt meelestatud. Nad arvasid, et nad on kõigeks valmis, eesootav film kaasaarvatud. Julge hundi rind pidavat ju rasvane olema. Neist nooremad isikud võiksid situatsiooni kirjeldamiseks kasutada sõna “yolo”.

Tasa nüüd!

Saal pimenes, kolmandat dimensiooni rõhutavad prillid leidsid oma koha silme ees. 2 tundi ja 45 minutit hiljem kõndisid need samad inimesed tagasi tänavale, ent ometigi ei olnud nad enam need, kes nad olid olnud hoonesse sisenedes. Pea paks, mõtted hajevil, kadunud ajurakud ning füüsiline valu - need olid vaid osad sümptomid, mis neid painasid.

Üks neist neljast inimesest olin mina. Filmiks oli Transformers: Age of Extinction.

Võib olla kõlab see pisut iseka või egoistlikuna, püüdena endast märter teha, või muud säärast, ent tunnen, et mina olin kõige suurema kahjukannataja rollis - olin eelneval õhtul ära vaadanud seeria teise JA kolmanda osa. Esimesega olin uuesti tutvunud umbes kuu aega varem. Film, mis aastate taga ära nähtud ning mis mäletamist mööda “suht okei” olevat olnud, paljastas oma tõelise palge - tegu oli rämpsuga ning kahjuks isegi mitte sellisega, mida saaks ühel või teisel kombel nautida. Tegelased kõikusid skaalal “suht tüütu tüüp” kuni “palun, sure kõige võikamal viisil!”, lugu oli rumal ja labane, huumor veelgi rumalam ja veelgi labasem ja seda oli liiga palju, AUTOD KES MUUTUVAD ROBOTITEKS olid totaalselt tagaplaanil. Kogu mänguasjadel põhinevale robomütoloogiale kuseti kõrge kaarega peale (täpsemaks stseeniks oli vast see, kus üks transformeritest reaalselt kusemist imiteeris) ning “vana ja intelligentne robotite rass” langetati planeedile Maa sattudes kolmanda klassi juntsude hariduse tasemele. Loogika visati aknast välja - juhmardist peategelane tundus suurema IQga vend, kui suured ja väidetavalt targad robotid, kes ühel hetkel otsustasid konkreetsele käsule (olge peidus) läbi sõrmede vaadata ja siis debiilikust peategelase tagaaeda kündma hakata. Peale seda läks asi ainult allamäge.

Kogu kompoti hukatuseks sai üks asi - film ei olnud transformeritest, nagu pealkiri lubas. Või vähemalt, nad ei olnud fookuses. Põhirõhk läks sellele, et peategelase rolli pandud Shia LeBuff oli kohutavalt kiimas, tal oli autot vaja, sest ilus auto võrdub seks. See ongi põhimõtteliselt kogu lugu. Noh jah, vahepeal on seal ka AUTOD KES MUUTUVAD ROBOTITEKS ja klassikaline “head vs pahad” konflikt ja muud säärast. Korra näidatakse isegi Josh Duhameli fiktiivset perekonda, keda järgneva kahe filmi jooksul vist kordagi ei mainita ning esimeseski osas on nad kõigest uitmõte. Aga see selleks - hea võidab, paha kaotab, Megatron saab surma. KUID KAS IKKA SAAB?! Spoiler - ta tuleb järgmises filmis tagasi.

Teine osa on siiani seeria kõige halvem, kuigi esimene astub talle tihedalt kandadele. Loogika, mis juba esimeses osas aknast välja lendas, toodi tuppa tagasi, et seda sealtsamast aknast veelgi suurema kaarega nelja tuule poole lennutada. See tuli filmitegijatel fenomenaalselt välja. Eelmises osas surma saanud Megatron äratati väga lihtsalt ellu, et siis põhimõtteliselt teha täpselt sama asja, mida eelmiseski osas. AGA SEE POLE TÄHTIS, sest Shia LeBuff (pärisnimi on Lae...Lea...L miski miski) läks ülikooli! Ja kuidas mõjub see tema suhtele ülikuuma Megan Foxiga? Vastus? Halvasti, sest Megan Fox kolmandas osas enam tagasi ei tulnud. Teine osa oli ülimalt totter, kaks korda halvem kui esimene ning solvas vaataja intelligentsi - robo-primaadid, inimesed on debiilikud, kes on kõik need transformerid (?) jne. Megatron seekord siiski surma ei saa, seega tema ilmumine järgmises filmis on pisutki loogilisem. Vist. Küll saab aga surma LeBuff, ning ta läheb umbes viieks sekundiks TRANSFORMERITE TAEVASSE! Kahjuks tuleb ta sealt ka tagasi. Lõpulahing oli kahjuks umbes kolmsada aastat pikk ja väsitav.

Kolmas osa oli igav. See oligi ta kõige suurem patt. Kui eelmises kahes oli niivõrd palju rumalust ja halba, mille kallal võtta, ilkuda, sarkasmitseda ja kõike muud toredat, siis kolmas osa oli kogu oma suurepärast spektaaklit arvestades niivõrd mannetu, sest kõike seda rumalust ja halba oskasin ma oodata. Kuigi Megatroni vajadus pontšo järele oli küll pisut arusaamatu. Taaskord, sama film, mis esimene. Shia LeBuff seisab seekord vastamisi kõige suurema katsumusega oma elus - kool on läbi ning nüüd on vaja leida töö! Olgugi, et tema uus supermodellist sõbranna elatab praeguse seisuga neid mõlemaid, nad elavad suures korteris ning neil on koer ja kaks tüütut minitransformerit lemmikloomadeks. Hea vs. paha, hea võidab, LeBuff elab õnnelikult elu lõpuni, Megatron saab surma. KUID KAS IKKA SAAB? Spoiler - jah...ja ei. Lõpulahing oli muidugi umbes kolmsada aastat pikk ja väsitav.

Age of Extinctioni vaatasin kinos ära ainult ühel põhjusel - treileris oli stseen, kus OPTIMUS PRIME RATSUTAS ROBOTIST DINOSAURUSE SELJAS!!! Siin ja seal oli häid asju veel, aga üldpildis näitas AoE väga hästi ära miks see seeria võiks vabalt välja surra (saite pihta? huehuehuehue). Võtame osad neist plussidest ja miinustest konreetsema luubi alla:


1. Kes on need inimesed ja miks ma peaksin hoolima?

AoE on mõnes mõttes täiesti uus algus transformerite seeria jaoks, sest esimest korda saab filmi “nautida” ilma, et peaks pidevalt juurdlema, et mille kuradi pärast Shia LeBuffi tegelaskuju selles universumis ilusate tütarlaste seas niivõrd populaarne on? Ta on ju rõve pervert ja debiilik veel takkaotsa! Seega olin suhteliselt positiivselt meelestatud, kui selgus et uues filmis on uued inimesed...kuni selle hetkeni kui mõistsin, et uues filmis on inimesed...Kas me äkki saaks ometigi kord filmi, kus transformerid (teate küll, need suured roboti moodi asjandused, kes on FILMI PEALKIRJAS?) on tegelikult esiplaanil? Seda, kui tähtsad suured robotid suurte robotite filmiseeria jaoks ikkagi on, kõnetab ilmekalt stseen, kus uued head inimesed põgenevad uute halbade inimeste eest autoga ning Optimus Prime ja Lockdown üksteisele majakatustel molli annavad.

Fookus on aga inimestel ning meie robosõbrad saavad ainult vilksamisi kaadrisse. Lisaks on kõik tegelased ilgelt tüütud ja lollid ja rumalad. Marky Mark Wahlberg on küll suur samm edasi, võrreldes LeBuffiga, ent tema tegelaskuju on siiski võrdlemisi halvasti kirjutatud ning üpriski raske on inimestele kaasa elada, kui nad sulle ei meeldi. Kui esimene “naljakas” kõrvaltegelane ekraanil surma sai, tundsid nii mõnedki kinohuvilised kergendust, sest nii kõrvalpingilt kui ka kaugemalt oli kuulda kergendusohkeid ja sõnafraasi “Lõpuks ometi!” Ma ei pane seda neile pahaks - ma ise mõtlesin täpselt sedasama…

2. Kes on need robotid ja miks ma peaksin hoolima?

Üks kõige suurem viga läbi terve seeria (eelnevalt AoE filmile) on olnud see, et kui Optimus Prime ja Bumblebee välja arvata, siis on üpriski raske aru saada kes on kes. Seda just siis transformerite koha pealt. Mul läks tervelt kolm filmi, et aru saada milline headest robotitest on Ironhide. Kahjuks sain ma sellest aru aga umbes viis minutit enne tema surma, seega selle teadmisega ei olnud mul peale seda taaskord midagi peale hakata. Robotite ühtlane metalne värvivalik ning nende liigne detailsus rikkusid ka suures ulatuses paljusid action-stseene, sest tihtilugu oli raske aru saada kes parasjagu kellele raudse rusikaga näkku virutab - näha oli ainult ühtlast, suhteliselt hallikat rauahunnikut.

Age of Extinction parandab selle vea - autobotte on vähem ning nad kõik näevad erinevad välja...kuigi mille pärast on üks neist otsustanud võtta samurai kuju, miks ühel neist on habe ja suus sigar, miks on ühel mantel seljas….kõik need on küsimused, millele me ei saa kunagi vastust. Samuti - kui ühte autobotti olen ma eelnevalt näinud kõigest 15 sekundit, siis mul on täiesti savi kui kuri decepticon ta maha laseb. Tegelastega ei teki mitte mingisugust emotsionaalset sidet. Ja miks peakski, sest…

3. Vau, autobotid on ilged jobud!

Päris tõsiselt! Age of Extinctionis on päris mitu stseeni, kus autobotid (kes justkui peaksid olema omavahel parimad semud ja nö. “head kutid”) kaklevad omavahel ja loodavad üksteise surma. Mida kuradit?! Lisaks on kogu seeria vältel mitmeid kordi mainitud, et transformerite näol on tegu “iidse ja intelligentse rassiga”, aga mina pole siiamaani veel erilist intelligentsi näinud - kõik on debiilikud, iga viimne kui üks…

4. “Ema, vaata mind! Ma olen surematu!”

Järjekordne põhjus, miks need filmid ei tööta ka kõige labasemal tasandil - puudub igasugune ohutunne. Ja ma ei räägi sellest, et nad oleksid üdini etteaimatavad (mida nad otse loomulikult on), vaid sellest, et isegi mitte hetkeks ei tekitata vaataja jaoks tunnet, et seekord vist lähevad asjad veidike viltu. Eelnevalt mainitud stseen “humoorika” kõrvaltegelase hukust on suurepärane näide - peategelased vaatavad korra sündmusele kurva näoga peale ning seejärel naasevad ringijooksmise ja halbade naljade tegemise juurde. Ei mingit reaktsiooni. Kõik näilised ohusituatsioonid? Ei ole eriti ohtlikud, sest isegi kui inimesed kukuvad mitusada meetrit kindla surma suunas, võib kindel olla, et Bumblee/Optimus Prime püüab nad õhus kinni. Ühes stseenis rullub tolle filmi naisiludus mitusada meetrit mööda kõvat asfalti. Seejärel tõuseb püsti, pühib tolmu teksadelt ning jookseb ilma mingisuguste vigastusteta rõõmsalt edasi. Optimus Prime’ist pole mõtet rääkidagi - TA ON OPTIMUS PRIME! TA EI SAA SURRA!

5. Megatron on elus! Aga aeg on otsas!

Megatron on tagasi. Peaaegu. Aga siis küll. Kahe episoodi vahepeal on teda kloonitud ning põhimõtteliselt lasti tema “OS” lihtsalt uue kesta sisse, mille nimi on Galvatron. Kahjuks on see stooriliin aga AoE jaoks valdavas enamuses kasutu, sest kahe erineva pahalase jaoks piisava aja leidmine filmi jooksul (mis on kõige pikema kesvusega Transformerite film üldse!) on suhteliselt võimatu ning sellest tulenevalt kannatavad mõlemad päris korralikult. Lockdown, kuigi ülimalt laheda disainiga ning võrdlemisi lihtsa motivatsiooniga pahalane, saab küll pisut rohkem ekraaniaega, kui hauast üles tõusnud Galvatron, ent sellegi poolest jääb sellest väheks, et...taaskord, huvituda. Lahedast väljanägemisest üksi ei piisa, kutid! Kas George Lucas ja Darth Maul ei õpetanud teile midagi? Kas seda saaks kuidagi vältida? Jah, saaks küll…

6. Pikk film on pikk

Age of Extinctionisse on kokku surutud korraga mitu erinevat filmi. Üks lõpustseenidest, kus Galvatron silkab metsa peitu, ent siis vaatab tagasi linna poole ja viibutab rusikat, samal ajal lubades tagasitulekut, näitab selgelt, et vähemalt ühte filmi on veel oodata. Filmi, kus Galvatron on põhipaha. SEEGA MIKS TEDA ÜLDSE SIIA FILMI VAJA OLI? Väga vabalt oleks võinud Lockdown olla ainuke pahalane, tema tegelaskuju oleks selle läbi rohkem selgemad piirjooned omandanud. Rääkimata sellest, et ma oleksin pidanud umbes tund aega vähem kinos istuma. Ometigi on AoE’l (ja kogu seerial üldse) suurepärane oskus olla pikk film, kus toimub niivõrd palju erinevaid asju...aga samas tegelikult mitte midagi, sest suurem osa tegevusest ja dialoogist on lihtsalt rumal filler.

7. Vaataja on loll, kirjutaja on laisk.

“Okei, kutid! Ma lugesin nüüd need stsenaariumid läbi ja mul tekkisid mõned küsimused. Et enne kui me filmima hakkame, siis äkki vaataks need üle? Okei? Okei. Mida see Allspark täpselt teeb? Miks teises osas Megatron selle abil ellu äratatakse, aga Optimus Prime’i jaoks on vaja mingit muud jubinat? Kus kuradi kohas need decepticonid ennast üldse vahepeal peidavad? Miks igas filmis uued transformerid on ja kuskohast nad tulevad? Kuhu vanad läksid? Miks oskab üks decepticon ennast seksikaks tüdrukuks muuta, samal ajal kui ülejäänud transformerid on kas autod või lennukid või muud säärast? Miks me Megatroni laiba peale esimest osa ookeani põhja viskasime? Miks osad transformerid teleportatsiooni oskavad? Miks iga osaga selgub, et transformerid tulid Maale aina varem ja varem ja varem? Miks kõik kõrgemad julgeoleku eest vastutavad ametnikud on totaalsed persevestid? Miks on kõik ülejäänud tegelased totaalsed persevestid? Miks on 95% kõikidest transformeritest totaalsed persevestid? Miks nendel robotkoertel karvad selja peal on? Miks osadel robotitel habe on? Miks ühel sigar on? Miks Megatron kolmandas osas pontšot kannab? Ja noh, siin on neid küsimusi veel ja küll, aga need tulid lihtsalt esimesena pähe. Oskab keegi vastata? Äkki teeks mõned ümberkirjutused?

- Ah, ma ei tea, ei viitsi eriti…

Kurat, hea point. No siis ei tee, vaevalt et keegi aru saab nii või naa!”

Kujutan ette, et filmidele eelnenud koosolekud on olnud umbes sellised. See on ka peamine põhjus, miks iga filmi vaadates on selline tunne, justkui filmitegijad peaksid mind raske ajupuudega inimeseks, kes on poolpime ja 87% ulatuses veel kurt takkaotsa. Et noh, ma nii kui nii ei saa midagi aru, miks üritada? Päris tihti olen otsa sattunud väidetele, et “neid filme tehakse nii kui nii väikeste laste jaoks, need ei peagi nii väga loogilised olema.” Ei, originaalne multifilmiseeria oli väikeste laste jaoks tehtud ning see austas oma vaatajaid tunduvalt rohkem, kui see ila, mida Michael Bay ja kompanii järjepanu välja lasknud on...Kahju, et sellest aru ei saada, sest mängufilmid on tunduvalt multikalikumad kui multikad ise.

8. “Urr, ma olen paha! Aga tegelikult siiski vist mitte!”

Age of Extinctionis on üks konkreetne tüüp, keda ehitatakse üles kui korraliku paharetti...ja siis hüljatakse see täielikult ning temast saab “humoorikas” tegelane. Mida kuradit?

9. “Urr, ma olen paha! Urr, ma tahan raha!"

Mäletate, kui ma just paar lõiku tagasi ütlesin, et Bay robotifilmid on väga multikalikud? Mis saaks olla multikalikum, kui see, et pahalase ainsaks motivatsiooniks on raha? Mant? Papp? Sull? Krõbisev? Klots? Rull? Füür?

KOKKUVÕTE YO!

Age of Extinction (ning kogu Transformersite seeria) oli halb. On halb. Jääb halvaks. Kurb on aga see, et Age of Extinction on parim Transformerite nime kandev film, mis senini tehtud on. Sest noh, see stseen -