"Transformerid sakivad" ehk Vaimude väljaajamine mitmes vaatuses.

Kinohoonesse sisenes neli noort inimest. Kuigi osaliselt kannatamas pika argipäeva järelnähtude all, olid nad siiski positiivselt meelestatud. Nad arvasid, et nad on kõigeks valmis, eesootav film kaasaarvatud. Julge hundi rind pidavat ju rasvane olema. Neist nooremad isikud võiksid situatsiooni kirjeldamiseks kasutada sõna “yolo”.

Tasa nüüd!

Saal pimenes, kolmandat dimensiooni rõhutavad prillid leidsid oma koha silme ees. 2 tundi ja 45 minutit hiljem kõndisid need samad inimesed tagasi tänavale, ent ometigi ei olnud nad enam need, kes nad olid olnud hoonesse sisenedes. Pea paks, mõtted hajevil, kadunud ajurakud ning füüsiline valu - need olid vaid osad sümptomid, mis neid painasid.

Üks neist neljast inimesest olin mina. Filmiks oli Transformers: Age of Extinction.

Võib olla kõlab see pisut iseka või egoistlikuna, püüdena endast märter teha, või muud säärast, ent tunnen, et mina olin kõige suurema kahjukannataja rollis - olin eelneval õhtul ära vaadanud seeria teise JA kolmanda osa. Esimesega olin uuesti tutvunud umbes kuu aega varem. Film, mis aastate taga ära nähtud ning mis mäletamist mööda “suht okei” olevat olnud, paljastas oma tõelise palge - tegu oli rämpsuga ning kahjuks isegi mitte sellisega, mida saaks ühel või teisel kombel nautida. Tegelased kõikusid skaalal “suht tüütu tüüp” kuni “palun, sure kõige võikamal viisil!”, lugu oli rumal ja labane, huumor veelgi rumalam ja veelgi labasem ja seda oli liiga palju, AUTOD KES MUUTUVAD ROBOTITEKS olid totaalselt tagaplaanil. Kogu mänguasjadel põhinevale robomütoloogiale kuseti kõrge kaarega peale (täpsemaks stseeniks oli vast see, kus üks transformeritest reaalselt kusemist imiteeris) ning “vana ja intelligentne robotite rass” langetati planeedile Maa sattudes kolmanda klassi juntsude hariduse tasemele. Loogika visati aknast välja - juhmardist peategelane tundus suurema IQga vend, kui suured ja väidetavalt targad robotid, kes ühel hetkel otsustasid konkreetsele käsule (olge peidus) läbi sõrmede vaadata ja siis debiilikust peategelase tagaaeda kündma hakata. Peale seda läks asi ainult allamäge.

Kogu kompoti hukatuseks sai üks asi - film ei olnud transformeritest, nagu pealkiri lubas. Või vähemalt, nad ei olnud fookuses. Põhirõhk läks sellele, et peategelase rolli pandud Shia LeBuff oli kohutavalt kiimas, tal oli autot vaja, sest ilus auto võrdub seks. See ongi põhimõtteliselt kogu lugu. Noh jah, vahepeal on seal ka AUTOD KES MUUTUVAD ROBOTITEKS ja klassikaline “head vs pahad” konflikt ja muud säärast. Korra näidatakse isegi Josh Duhameli fiktiivset perekonda, keda järgneva kahe filmi jooksul vist kordagi ei mainita ning esimeseski osas on nad kõigest uitmõte. Aga see selleks - hea võidab, paha kaotab, Megatron saab surma. KUID KAS IKKA SAAB?! Spoiler - ta tuleb järgmises filmis tagasi.

Teine osa on siiani seeria kõige halvem, kuigi esimene astub talle tihedalt kandadele. Loogika, mis juba esimeses osas aknast välja lendas, toodi tuppa tagasi, et seda sealtsamast aknast veelgi suurema kaarega nelja tuule poole lennutada. See tuli filmitegijatel fenomenaalselt välja. Eelmises osas surma saanud Megatron äratati väga lihtsalt ellu, et siis põhimõtteliselt teha täpselt sama asja, mida eelmiseski osas. AGA SEE POLE TÄHTIS, sest Shia LeBuff (pärisnimi on Lae...Lea...L miski miski) läks ülikooli! Ja kuidas mõjub see tema suhtele ülikuuma Megan Foxiga? Vastus? Halvasti, sest Megan Fox kolmandas osas enam tagasi ei tulnud. Teine osa oli ülimalt totter, kaks korda halvem kui esimene ning solvas vaataja intelligentsi - robo-primaadid, inimesed on debiilikud, kes on kõik need transformerid (?) jne. Megatron seekord siiski surma ei saa, seega tema ilmumine järgmises filmis on pisutki loogilisem. Vist. Küll saab aga surma LeBuff, ning ta läheb umbes viieks sekundiks TRANSFORMERITE TAEVASSE! Kahjuks tuleb ta sealt ka tagasi. Lõpulahing oli kahjuks umbes kolmsada aastat pikk ja väsitav.

Kolmas osa oli igav. See oligi ta kõige suurem patt. Kui eelmises kahes oli niivõrd palju rumalust ja halba, mille kallal võtta, ilkuda, sarkasmitseda ja kõike muud toredat, siis kolmas osa oli kogu oma suurepärast spektaaklit arvestades niivõrd mannetu, sest kõike seda rumalust ja halba oskasin ma oodata. Kuigi Megatroni vajadus pontšo järele oli küll pisut arusaamatu. Taaskord, sama film, mis esimene. Shia LeBuff seisab seekord vastamisi kõige suurema katsumusega oma elus - kool on läbi ning nüüd on vaja leida töö! Olgugi, et tema uus supermodellist sõbranna elatab praeguse seisuga neid mõlemaid, nad elavad suures korteris ning neil on koer ja kaks tüütut minitransformerit lemmikloomadeks. Hea vs. paha, hea võidab, LeBuff elab õnnelikult elu lõpuni, Megatron saab surma. KUID KAS IKKA SAAB? Spoiler - jah...ja ei. Lõpulahing oli muidugi umbes kolmsada aastat pikk ja väsitav.

Age of Extinctioni vaatasin kinos ära ainult ühel põhjusel - treileris oli stseen, kus OPTIMUS PRIME RATSUTAS ROBOTIST DINOSAURUSE SELJAS!!! Siin ja seal oli häid asju veel, aga üldpildis näitas AoE väga hästi ära miks see seeria võiks vabalt välja surra (saite pihta? huehuehuehue). Võtame osad neist plussidest ja miinustest konreetsema luubi alla:


1. Kes on need inimesed ja miks ma peaksin hoolima?

AoE on mõnes mõttes täiesti uus algus transformerite seeria jaoks, sest esimest korda saab filmi “nautida” ilma, et peaks pidevalt juurdlema, et mille kuradi pärast Shia LeBuffi tegelaskuju selles universumis ilusate tütarlaste seas niivõrd populaarne on? Ta on ju rõve pervert ja debiilik veel takkaotsa! Seega olin suhteliselt positiivselt meelestatud, kui selgus et uues filmis on uued inimesed...kuni selle hetkeni kui mõistsin, et uues filmis on inimesed...Kas me äkki saaks ometigi kord filmi, kus transformerid (teate küll, need suured roboti moodi asjandused, kes on FILMI PEALKIRJAS?) on tegelikult esiplaanil? Seda, kui tähtsad suured robotid suurte robotite filmiseeria jaoks ikkagi on, kõnetab ilmekalt stseen, kus uued head inimesed põgenevad uute halbade inimeste eest autoga ning Optimus Prime ja Lockdown üksteisele majakatustel molli annavad.

Fookus on aga inimestel ning meie robosõbrad saavad ainult vilksamisi kaadrisse. Lisaks on kõik tegelased ilgelt tüütud ja lollid ja rumalad. Marky Mark Wahlberg on küll suur samm edasi, võrreldes LeBuffiga, ent tema tegelaskuju on siiski võrdlemisi halvasti kirjutatud ning üpriski raske on inimestele kaasa elada, kui nad sulle ei meeldi. Kui esimene “naljakas” kõrvaltegelane ekraanil surma sai, tundsid nii mõnedki kinohuvilised kergendust, sest nii kõrvalpingilt kui ka kaugemalt oli kuulda kergendusohkeid ja sõnafraasi “Lõpuks ometi!” Ma ei pane seda neile pahaks - ma ise mõtlesin täpselt sedasama…

2. Kes on need robotid ja miks ma peaksin hoolima?

Üks kõige suurem viga läbi terve seeria (eelnevalt AoE filmile) on olnud see, et kui Optimus Prime ja Bumblebee välja arvata, siis on üpriski raske aru saada kes on kes. Seda just siis transformerite koha pealt. Mul läks tervelt kolm filmi, et aru saada milline headest robotitest on Ironhide. Kahjuks sain ma sellest aru aga umbes viis minutit enne tema surma, seega selle teadmisega ei olnud mul peale seda taaskord midagi peale hakata. Robotite ühtlane metalne värvivalik ning nende liigne detailsus rikkusid ka suures ulatuses paljusid action-stseene, sest tihtilugu oli raske aru saada kes parasjagu kellele raudse rusikaga näkku virutab - näha oli ainult ühtlast, suhteliselt hallikat rauahunnikut.

Age of Extinction parandab selle vea - autobotte on vähem ning nad kõik näevad erinevad välja...kuigi mille pärast on üks neist otsustanud võtta samurai kuju, miks ühel neist on habe ja suus sigar, miks on ühel mantel seljas….kõik need on küsimused, millele me ei saa kunagi vastust. Samuti - kui ühte autobotti olen ma eelnevalt näinud kõigest 15 sekundit, siis mul on täiesti savi kui kuri decepticon ta maha laseb. Tegelastega ei teki mitte mingisugust emotsionaalset sidet. Ja miks peakski, sest…

3. Vau, autobotid on ilged jobud!

Päris tõsiselt! Age of Extinctionis on päris mitu stseeni, kus autobotid (kes justkui peaksid olema omavahel parimad semud ja nö. “head kutid”) kaklevad omavahel ja loodavad üksteise surma. Mida kuradit?! Lisaks on kogu seeria vältel mitmeid kordi mainitud, et transformerite näol on tegu “iidse ja intelligentse rassiga”, aga mina pole siiamaani veel erilist intelligentsi näinud - kõik on debiilikud, iga viimne kui üks…

4. “Ema, vaata mind! Ma olen surematu!”

Järjekordne põhjus, miks need filmid ei tööta ka kõige labasemal tasandil - puudub igasugune ohutunne. Ja ma ei räägi sellest, et nad oleksid üdini etteaimatavad (mida nad otse loomulikult on), vaid sellest, et isegi mitte hetkeks ei tekitata vaataja jaoks tunnet, et seekord vist lähevad asjad veidike viltu. Eelnevalt mainitud stseen “humoorika” kõrvaltegelase hukust on suurepärane näide - peategelased vaatavad korra sündmusele kurva näoga peale ning seejärel naasevad ringijooksmise ja halbade naljade tegemise juurde. Ei mingit reaktsiooni. Kõik näilised ohusituatsioonid? Ei ole eriti ohtlikud, sest isegi kui inimesed kukuvad mitusada meetrit kindla surma suunas, võib kindel olla, et Bumblee/Optimus Prime püüab nad õhus kinni. Ühes stseenis rullub tolle filmi naisiludus mitusada meetrit mööda kõvat asfalti. Seejärel tõuseb püsti, pühib tolmu teksadelt ning jookseb ilma mingisuguste vigastusteta rõõmsalt edasi. Optimus Prime’ist pole mõtet rääkidagi - TA ON OPTIMUS PRIME! TA EI SAA SURRA!

5. Megatron on elus! Aga aeg on otsas!

Megatron on tagasi. Peaaegu. Aga siis küll. Kahe episoodi vahepeal on teda kloonitud ning põhimõtteliselt lasti tema “OS” lihtsalt uue kesta sisse, mille nimi on Galvatron. Kahjuks on see stooriliin aga AoE jaoks valdavas enamuses kasutu, sest kahe erineva pahalase jaoks piisava aja leidmine filmi jooksul (mis on kõige pikema kesvusega Transformerite film üldse!) on suhteliselt võimatu ning sellest tulenevalt kannatavad mõlemad päris korralikult. Lockdown, kuigi ülimalt laheda disainiga ning võrdlemisi lihtsa motivatsiooniga pahalane, saab küll pisut rohkem ekraaniaega, kui hauast üles tõusnud Galvatron, ent sellegi poolest jääb sellest väheks, et...taaskord, huvituda. Lahedast väljanägemisest üksi ei piisa, kutid! Kas George Lucas ja Darth Maul ei õpetanud teile midagi? Kas seda saaks kuidagi vältida? Jah, saaks küll…

6. Pikk film on pikk

Age of Extinctionisse on kokku surutud korraga mitu erinevat filmi. Üks lõpustseenidest, kus Galvatron silkab metsa peitu, ent siis vaatab tagasi linna poole ja viibutab rusikat, samal ajal lubades tagasitulekut, näitab selgelt, et vähemalt ühte filmi on veel oodata. Filmi, kus Galvatron on põhipaha. SEEGA MIKS TEDA ÜLDSE SIIA FILMI VAJA OLI? Väga vabalt oleks võinud Lockdown olla ainuke pahalane, tema tegelaskuju oleks selle läbi rohkem selgemad piirjooned omandanud. Rääkimata sellest, et ma oleksin pidanud umbes tund aega vähem kinos istuma. Ometigi on AoE’l (ja kogu seerial üldse) suurepärane oskus olla pikk film, kus toimub niivõrd palju erinevaid asju...aga samas tegelikult mitte midagi, sest suurem osa tegevusest ja dialoogist on lihtsalt rumal filler.

7. Vaataja on loll, kirjutaja on laisk.

“Okei, kutid! Ma lugesin nüüd need stsenaariumid läbi ja mul tekkisid mõned küsimused. Et enne kui me filmima hakkame, siis äkki vaataks need üle? Okei? Okei. Mida see Allspark täpselt teeb? Miks teises osas Megatron selle abil ellu äratatakse, aga Optimus Prime’i jaoks on vaja mingit muud jubinat? Kus kuradi kohas need decepticonid ennast üldse vahepeal peidavad? Miks igas filmis uued transformerid on ja kuskohast nad tulevad? Kuhu vanad läksid? Miks oskab üks decepticon ennast seksikaks tüdrukuks muuta, samal ajal kui ülejäänud transformerid on kas autod või lennukid või muud säärast? Miks me Megatroni laiba peale esimest osa ookeani põhja viskasime? Miks osad transformerid teleportatsiooni oskavad? Miks iga osaga selgub, et transformerid tulid Maale aina varem ja varem ja varem? Miks kõik kõrgemad julgeoleku eest vastutavad ametnikud on totaalsed persevestid? Miks on kõik ülejäänud tegelased totaalsed persevestid? Miks on 95% kõikidest transformeritest totaalsed persevestid? Miks nendel robotkoertel karvad selja peal on? Miks osadel robotitel habe on? Miks ühel sigar on? Miks Megatron kolmandas osas pontšot kannab? Ja noh, siin on neid küsimusi veel ja küll, aga need tulid lihtsalt esimesena pähe. Oskab keegi vastata? Äkki teeks mõned ümberkirjutused?

- Ah, ma ei tea, ei viitsi eriti…

Kurat, hea point. No siis ei tee, vaevalt et keegi aru saab nii või naa!”

Kujutan ette, et filmidele eelnenud koosolekud on olnud umbes sellised. See on ka peamine põhjus, miks iga filmi vaadates on selline tunne, justkui filmitegijad peaksid mind raske ajupuudega inimeseks, kes on poolpime ja 87% ulatuses veel kurt takkaotsa. Et noh, ma nii kui nii ei saa midagi aru, miks üritada? Päris tihti olen otsa sattunud väidetele, et “neid filme tehakse nii kui nii väikeste laste jaoks, need ei peagi nii väga loogilised olema.” Ei, originaalne multifilmiseeria oli väikeste laste jaoks tehtud ning see austas oma vaatajaid tunduvalt rohkem, kui see ila, mida Michael Bay ja kompanii järjepanu välja lasknud on...Kahju, et sellest aru ei saada, sest mängufilmid on tunduvalt multikalikumad kui multikad ise.

8. “Urr, ma olen paha! Aga tegelikult siiski vist mitte!”

Age of Extinctionis on üks konkreetne tüüp, keda ehitatakse üles kui korraliku paharetti...ja siis hüljatakse see täielikult ning temast saab “humoorikas” tegelane. Mida kuradit?

9. “Urr, ma olen paha! Urr, ma tahan raha!"

Mäletate, kui ma just paar lõiku tagasi ütlesin, et Bay robotifilmid on väga multikalikud? Mis saaks olla multikalikum, kui see, et pahalase ainsaks motivatsiooniks on raha? Mant? Papp? Sull? Krõbisev? Klots? Rull? Füür?

KOKKUVÕTE YO!

Age of Extinction (ning kogu Transformersite seeria) oli halb. On halb. Jääb halvaks. Kurb on aga see, et Age of Extinction on parim Transformerite nime kandev film, mis senini tehtud on. Sest noh, see stseen -