Summaarne Saast #1 - Origins

Mul mõlkus pikemat aega meeles nii mõnigi film, mille kohta tahaks paar teravamat (või ka leebemat, vastavalt olukorrale) sõna öelda, ent liiga pikalt jutustada ei viitsi ning lühikesi poste ka vorpida ei tahaks, sai neid Kinoprojektoris juba lõpupoole hulgi tehtud. Nagu kombeks saanud, on ka alljärgnevad arvamused kiirelt kokku pandud ja tooreste emotsioonide peale laotud väga põhjalikud ning ülimalt objektiivsed! Viime prügi välja! Let's do this shit!

Also, väga korralikud SPOILERID, sest põhjused.


Oculus - Oh, peeglike, peeglike...

god-like MS paint skills

Seda 2013. aasta õudusfilmi soovitati nii siin kui ka seal, seega mina kui pisut üle keskmise õudukafänn, ajasin sellele filmile näpud taha (loe: "ostsin" torrentist) ning viskasin oma kriitilise pilgu peale. Võib olla oli asi just selles eelnevalt kalibreeritud pilgus, aga lõputiitrite ajal formuleerisin arvamuse, mille kohaselt ma ei jäänud antud teosega rahule. See arvamus on tänini ümber lükkamata. Premise on üldiselt lihtne - kuri peegel ajab inimesi hulluks ja paneb neid korda saatma koletuid tegusid. Üks pereisa tapab oma naise, poeg pannakse hullarisse ja tütar jääb kuskile vedelema (mu mälu ei ole enam see, mis vanasti...). Aastaid hiljem, kui perepoeg vabaneb, kutsub tema õde ta vanasse majja, kus tal on plaanis mööda veeta teatud ajaperiood KOOS EELNIMETATUD TAPJA-PEEGLIGA,tõestamaks, et kõikide koletute tegude taga on peegli jõud, mitte inimestes peituv mõrtsukas, kes välja on pääsenud. Tolle "eksperimendi" esimeses staadiumis loetleb õde üles KÕIK korrad mil ja kuidas peegel oma hävitustööd on teinud, AGA IKKA leiab, et ta on piisavalt tark, et mitte eksida ja ellu jääda.

Spoiler: ta ei ole seda.

Etteaimatav kliimaks on etteaimatav, loll idee on loll. Filmil olid küll omad momendid ning üks mu sõber käis välja huvitava teooria, mis lisas algsele ideele hoopiski teise, huvitavama tasandi...ent sellest ei piisanud, et seda rumalust sealt välja koukida. Aga samas - ilma rumalate inimesteta oleks õudusfilmide stsenaariume võimatu vist teha.


The Babadook - Ma vihkan teid. Ma vihkan teid kõiki!

kui see oleks reaalne kaader filmist, oleksin ma tunduvalt õnnelikum inimene

Rääkides pettumustvalmistavatest õudusfilmidest...siis ei saa mainimata jätta sellist toredat Austraalia horrorkäkki nagu seda on The Babadook - film müstilisest suvakollist, üksikvanema probleemidest, mittekaduvast kaotusvalust ning äärmiselt, ÄÄRMISELT, tüütutest tegelastest. Filmi keskmes on ema ja poeg. Läks aega umbes 10 minutit ning selleks hetkeks ma jälestasin poja tegelaskuju ning lootsin, et vähemalt filmi lõpuks leiab ta eriti jõhkra lõpu. Tundsin kaasa ta emale, kes seda sitta taluma pidi. Kusagil filmi keskmes rollid vahetusid, tüütust tatikast sai paugupealt hooliv veider pseudo-täiskasvanu ning emast segane kõndiv klišee, kes iga minutiga aina enam ja enam hullusesse vajus. Hakkasin ka teda vihkama. Filmi kestel tutvustati ka muid tegelasi, nagu ema õde ning tolle tütar. Ka nemad olid parajad värdjad, kelle edasine eksisteerimine oli lubamatu. "Hei, see on ju tegelikult positiivne, vaevalt nad raiskaks nii palju aega, et mind tegelasi (õnnestunult) vihkama panna kui filmi kulminatsioonis neid (vähemalt mõnda) maha ei koksataks, eks?"

Death toll: 0. Ma vihkan seda filmi. Pluss, filmi nimitegelane, ehk müstiline kole-koletis Babadook pannakse keldrisse kinni ja võetakse pere lemmikloomaks.

Fuck. Me.

Jällegi oli paar parajalt head stseeni, üks või kaks dialoogijuppi, mis siiamaani meeles on, head näitlejatööd, I guess, sest ega muidu poleks nad suutnud mind neid vihkama panna ning järjekordselt on võimalik rohkem süvenedes leida sisuliine ja tõlgendusi, mida pealiskaudse vaatamisega hoomata ei pruugi. Aga see kõik ei tähenda mitte midagi, kui film krutib üles mu lootused näha jobude tegelaste võigast lõppu, ent siis tõmbab juhtme seinast välja!

Tõsiselt. Ma pole kunagi varem tundnud niivõrd suurt tahtmist ühte fiktsionaalset tegelast mõrvata. Isegi mitte Joffrey Baratheoni puhul ja see juba näitab nii mõndagi.


Grumpy Cat's Worst Christmas Ever - aka You Can Just Shit Out a Movie!

Eelmisel kahel filmil oli päästvaid väärtusi, mis objektiivsel skaalal nende hinnangut paar pügalat tõstaks. Grumpy Cati film oli aga igast otsast vaadatuna täielik hunnik rämpsu, mille sihtgrupiks on kõige maitselagedam, ajusurnuim inim-mass üldse - need indiviidid, kes leiavad , et memed või meemid või miimid võimisiganessitt on kõige humoorikam asi peale "jalaga-perse-nalju". Kogu kontseptsioon on üles ehitatud selle peale, et internetis on olemas pilt kassist, kes on tusase näoga. See annab vaevu filmi mõõdu välja ja on raske uskuda, et ta ennast tõsiselt võtaks! Ja teate mis? TA EI TEEGI SEDA! Pidevalt lõhub filmi peategelane neljandat seina, andes märku, et tema arust on tegu kõige kehvema filmiga eales, samal ajal utsitades inimesi sotsiaalmeedias kasutama häshtäägi #WorstMovieEver ja ma ei saa siiani aru, et kas filmitegijad juba eos ennetasid nalju enda filmi kohta...või oli neil tõesti niivõrd ükskõik...sest stsenaarium oli olematu ning see vähene, mis eksisteeris, nämmutas juba kulunuid klišeesid, näitlemine oli kohutav ja Aubrey Plaza luges oma read sisse sama suure entusiasmiga kui seda tegi Peter Dinklage mängus nimega Destiny (spoiler: entusiasmilevel u. 10/100). Lisaks tehti ühel hetkel neljanda seina topeltmurdmine, kus Grumpy Cat reaalselt ütles, et "Hei see on film ja hei, ma olen tegelikult Aubrey Plaza"...ja see ei olnud naljakas ega vajalik ega meikinud mingit senssi...

Grumpy Cat's Worst Christmas Ever on minu jaoks totaalne kurioosum. Siiamaani ei saa ma aru mis eesmärki ta täidab. See ei olnud tegijate armastus kinokunsti vastu, ega isegi mitte labane püüe inimeste rahakottides sobramiseks, sest film oli tehtud televisiooni jaoks! MIKS? MILLEKS? SEE ON JU SAAAAAAST! AAARGH!!!!...

Hold on, I need a minute...

Oeh. Kiired bullet pointid mis filmis toimub:

+ Grumpy Cat elab loomapoes, keegi ei taha teda, sest ta on mossis näoga õnnetusehunnik.

+Chrystal on väike teismeline tütarlaps, kes on õnnetu, sest tal pole sõpru. Sellele järeldusele jõuab ta peale seda, kui ta on kohalikus kaubanduskeskuses kõik poodnikud läbi käinud, nendega juttu ajanud ning neile tere ja nägemist öelnud. AGA! Seejärel satub ta kokku kolme kõndiva tiinekaklišeega ning peale seda, kui ta nende jaoks liialt uncooliks osutub, läheb ta nutma kuidas tal pole sõpru!

ESITEKS: Ära hängi ainult kaubanduskeskuses! TEISEKS: Miks ei lähe ükski neist müüjatest arvesse, kellega sa igapäevaselt suhtled ning kes teavad sinust ja sina neist piisavalt palju infot, mille peale sõprus rajada (teistes filmides on see ju okei)? Jah, see on ehk pisut veider, aga ikkagi, senimaani tundub nagu nad hoolivad sinust, seega miks otsida sõprust inimeste käest, kellega sul midagi ühist pole ning kes on ilmselged klišeed!

+ Chrystal nutab, ilmub üks suvaline jõuluvana, kes annab talle võlumündi. Sest põhjused. Siia saaks vabalt mõne pedofiilia nalja teha (ning see vaib on selles stseenis totaalselt olemas!), aga tõsiselt rääkides on tegu puhtsuvalise abivahendiga, mille ainus eesmärk on filmi olematu loo käimalükkamine. Võlumündil on võluvõimed, mis võluvad välja Chrystalile võime loomadega rääkida.

Ah?

Ainult ühega?

Vabandust, ilmselgelt oli nende budget liiga väike, seega suutsid nad endale lubada ainult kõige kehvemat maagiat! GOOD JOB, GUYS!

+ Samal ajal kui noor tüdruk räägib mossitava kassiga ujuvad pildile kaks alla keskmise rokkstaari, kes plaanivad loomapoest varastada koera, kelle väärtuseks on miljon dollarit, et osta endale tour bus. Kuidas saab olla üks koer niivõrd kallis, te küsite? Keegi ei tea ja kedagi ei huvita, sest see öeldakse kohe välja, et DOG EXPENSIVE BECAUSE OF REASONS! Samas...who gives a fuck at that point anyway...Rokkstaarid on debiilikud ning sellele järgneb eriti halb versioon Home Alone'ist, mis on veel halvem kui seda oli Home Alone 4 (ma ei ole viiendat näinud, seega hetkel jääb mõõdupuu sinna, kus ta on).

Film saab oma ilmselge õnneliku lõpu ning vaatajad nutavad öösel patja, sest neid raisatud minuteid enam tagasi ei saada,

Häid fucking jõule.

Silent Night, Deadly Night 2 - Ho-ho-horror!

Kuna eelmine film põhines internetinaljal, on järgnev kommentaar üsna irooniline, but I ain't even
mad, sest eelnevalt eelmistest teostest, sain ma kõnealuse filmi puhul täpselt seda, mida ma ootasingi - meeltlahutavat rämpsu! Ma ei ole esimest osa näinud ja kui teiega on sama lugu, siis pole mõtet! Pool sellest filmist ongi tegelikult esimene film. Kummalisel kombel on filmi peategelane, eelmise filmi peategelase vend, suuteline rääkima kõigest sellest, mida ta ise pole kogenud, üsnagi detailselt. Seega korratakse esimese filmi tähtsamaid sündmuseid läbi võimatute võõraste mälestuste ning alles seejärel lükatakse enda kivi veerema. Kõlab halvasti? Teatud tasandil on isegi põhjust rõõmustamiseks, sest kuuldavasti oli filmitegijatele järje tegemiseks antud häbiväärselt väike summa ning ainus juhend oli esimese filmi piisav ümbermonteerimine, et seda saaks järjena inimestele maha müüa. Ühesõnaga suhteliselt häbematu tegu. Õnneks võitles režissöör Lee Harry, mees, kes DVD kommentaarides avalikult kuulutas, et tegu on kõige suurema häbiplekiga tema karjääri jooksul, selle eest, et filmi kübetki uut materjali saaks. Tema soov läks täide...osaliselt ning nüüd saavadki kõik soovijad nautida fantastilist segadust, milleks on Silent Night, Deadly Night 2!

Film räägib sellest, kuidas suvaline jõuluvana kostüümis mees tapab kahe poisi vanemad ning see traumeeriv kogemus paneb nad mõlemad erinevatel ajaperioodidel nende elus jõulude ajal inimesi tapma. Palju "huvitavaid" tegelasi, absurdne lugu (film kulmineerub "tagaajamisega" hullunud jõuluvana ja ratastoolis nunna vahel) ning palju meeldejäävaid stseene (ei kasutanud jutumärke, sest see on TÕDE!).

Eric Freeman näitleb oma kulmudega. IMDB kohaselt liiguvad tema tegelaskuju kulmud üles-alla tervelt 130 korda. Jah, see film on saast...aga ta on armastusväärne saast.


Silent Night - Holy shit, isegi sellist jama remake'itakse?!?

GET IT?! It's a SEX JOKE!

Vot see  tuli mulle tõesti kerge üllatusena. Ma saan aru sellistest õudusklassikatest nagu Friday the 13th ja Nigthmare on Elm Street. Võib olla, ja siinkohal ei ole ma küll 100% kindel, ma isegi pisut mõistan vajadust teha uuesti (ent halvemini) Leprechaun...(? ), aga et Hollywood vahel niivõrd sügavale poti põhja oma räpase kämbla pistab, et ta mitte ainult ei kraabi seda, vaid lööb sinna lausa augu sisse, ei osanud ma küll oodata. Ometigi, siin ta on - film, mis eeh, kinda põhineb eelmise seeria esimesel osal. Premise on põhimõtteliselt sama - jõulude ajal ilmub välja jõuluvana kostüümis tapja, kes võtab välja enda halbade laste nimekirja ning seejärel vastavalt sellele (või tegelikult ka täiesti suvaliselt) oma äranägemise järgi karistusi välja jagab. Tegemist on üllatavalt kompetentse filmiga, mis suudab pakkuda täpselt seda, mida ühelt hästi pisut üle keskmise veristamisõudukalt oodata võibki - rumalaid tegelasi, fantaasiarikkaid tapmisi, kiima ja paljaid tisse ning pettumustvalmistavat finaali...

Kui ühes õudusfilmis on maskiga tapja, kes ei ole ikooniline suvamutant (tsau, Jason!), siis reeglina tekib ikka ja jälle küsimus, et kes selle taga siis ka peitub. Mida rohkem aeg edasi liigub, seda väiksemaks jääb kahtlusaluste ring ning alles viimastel minutitel võetakse kokku salajase mõrtsuka tagamaad ning tema identiteet. Üllatus-üllatus, tegu on pettumusega. Üks tüüp sealt ühest kohast, keda meile mitte kordagi filmi jooksul enne ei näidatud ning kui isegi viidati tema eksistentsile kaudsemas võtmes, suutis see killuke minuni mitte jõuda.

Lisaks mõned küsimused:

Kui ühes väikelinnas on umbes-täpselt KOLM politseinikku, siis kas tõesti on mingi 100 erineva jõuluvana ringitammumine vajalik? Mingilt maalt lõppevad illusioonid ning ka kõige rumalam jõmpsikas hakkab vanematelt küsima, et milline neist nüüd see õige jõuluvana on, peale mida pole nendel muud võimalust, kui et tutvustada last karmi reaalsusega.
Kui palju tapmist on liiga palju? Meie jõuluvana lööb maha 15 inimest, mis on tegelikult sedalaadi filmi jaoks isegi üpris palju. Reeglina hoitakse see number madalamal, et need surmad mõjuksid natukenegi hirmsamana/värskemana. Kui aga tapja on kõikvõimas Surma-Terminaator, siis tekib kerge rutiinsuse tunne ning hakkab igav. Seetõttu vajus ka filmi teine pool ära.
Malcolm McDowell, mida sa teed? Malcolm McDowell seostub minu jaoks hea näitleja definitsiooniga. Aga kui lähemalt mõtlema hakata, siis millistes väga heades filmides ta mänginud on? Noh, A Clockwork Orange muidugi ja siis, eee...no kindlasti oli midagi veel! Aga millistes halbades filmides? Noh, eks kindlasti Home Alone 5 (mida ma pole, taaskord, veel näinud), Tank Girl, ta oli selles ühes filmis koos Leslie Nielseniga...Mr. Magoo, that's the one! Siis oli kunagi veel see Fantasy Island või mingi sellise sarja uusversioon ja no Rob Zombie Halloweeni remake...

Holy fuck, I was in THAT?!

Umm....

Oot-oot...kas Malcolm McDowell on tegelikult *sitt* näitleja? Kas me oleme kõik need aastad vales elanud...?

Tõenäoliselt mitte, aga jeesus küll! Võta ennast kokku!

All in all on Silent Night väga hea näide keskpärasusest.

* * *

Vot. Prügi on välja viidud, deemonid peletatud ja jälle on natuke kergem tunne. Until next time!